Värske Kroonika juhtkirjas räägib ajakirjanik Meelis Kapstas, et internetist muusika tõmbamine on kui oma lemmikute petmine ning et ta on veendunud korduvalt, kui oluline on popmuusikas pakend: väljanägemine ja legend!
“Lemmikloomapidajad õpetavad: sööda kutsikat vägevasti hea ja paremaga, muidu jääb täiskasvanud loomana õgima, nagu poleks süüa näinud. Minuvanustel on ilmselt sama Lääne muusikaga. Teismelisena, kõige näljasemas eas iidolite järele, jäi isu täis söömata. Nõukogudemaa ainuke plaadifirma Melodia üllitas jaopärast vaid vennalike sotsmaade vinüülplate. Väheseid päris Lääne omi sai ainult leti alt. Nii tuli, magnetofon stardivalvel, leppida sellega, mis pudenes kord nädalas Tõnis Erilaiu raadio-soovisaatest. Ja sellega, mis sõbra-sõprade-sõprade kaudu käest kätte liikus – kümneid kordi ümberlindistatuna,” kirjutab Kapstas.
“See nälg jäi. Ja lööb mul tänaseni välja apla ostjana plaadipoodides. Ei saa neist mööduda, ja kui sees, siis ikka midagi ära toon. Mis käes, see riiulisse ja kohe hakkan tahtma järgmist uut mänguasja. Naeran, et mina viin hea meelega oma viimased seeklid vanade iidolite altarile. Internetist muusika tõmbamine oleks kui oma lemmikute petmine. Plaadikarp peos on ju ihule lähemal kui failikribul arvutis!”