TÜ rahvusvahelise ja Euroopa õiguse õppetooli juhatajat Lauri Mälksood iseloomustavad töökaaslased kui hea vaistuga meest, kelles on oma töö tegemisel hoogsat julgust ja ka segu paipoisist ja ulakusest.
Nii-öelda paipoisi-pool ilmneb vast selles, et oma ülesanded on Mälksoo alati korralikult ära teinud. Näitavad seda nii õppetooli juhataja positsioon ja õiguskantsleri nõuniku roll kui ka uurimistöödeks välja teenitud grandid. Viimatise, poole miljoni euro suuruse Euroopa uuringute nõukogu maineka teadusgrandi pälvis mees veidi rohkem kui kuu aega tagasi ja seda seni ainsa eestlasena. Tegemist on viie aasta pikkuse teadustööga, mille eesmärk on uurida, milline mõju on Vene Föderatsiooni üha mitteliberaalsemal valitsusel rahvusvahelise õiguse doktriinile ja selle kohaldamisele.
“Mõnes mõttes sobib see grant, mille ma sain, nagu rusikas silmaauku,” muigab Mälksoo ise, sest see annab lisapõhjuse, miks pärast kiiret reisimist ja õppimist täis aega kuskile paigale jääda. On ta ju pärast Tartu Ülikoolis bakalaureuseõppe lõpetamist ennast järjepanu täiendanud nii USA-s, Saksamaal kui ka Jaapanis.
Pikad välismaal viibimised on Mälksoo sõnul teadustöö tegemisest hoolimata pigem nagu meeldiv patareide laadimise aeg. “Saad kogu aeg uusi teadmisi ja kogemusi, aga ühel hetkel kaotab see natuke mõtte, sest kuskil on neid vaja ka rakendada,” on ta Eestis olemise üle rahul.
Pärast maailma suurlinnades elamist tunduvad Eesti ja Tartu küll väikesed, aga nipp olevat väljakutses kujundada oma tegevus selliseks, et väike olemise muljet ei jääks. “Rahvusvahelise õiguse ajaloo ja just selle baltisaksa ja Venemaa kontekstis uurimine võib siin palju paremini kulgeda kui näiteks Tokyos või New Yorgis,” toob Mälksoo välja.
Kuigi lisaks Tartule on tal tegemist ka pealinnas, sest Mälksoo on ka õiguskantsleri nõunik ja kuulub presidendi mõttekoja liikmete hulka, peab ta neist ametitest kindlasti tähtsamaks Tartu Ülikoolis töötamist.
“Mõttekoja liige on puhtalt auamet, me käime koos kord paari kuu jooksul. Ja õiguskantsleri nõunik olen umbes veerandi töökoha koormusega,” toob ta ülikoolis töötamise esiplaanile. Küll hindab ta kõrgelt võimalust olla seotud lisakohustuste kaudu rohkem praktikaga, akadeemilistel juristidel olevat vastasel korral oht oma õpetust üle teoretiseerida.
Inimesena ei usalda Mälksoo eriti neid õppejõude, kes ise pole suutnud midagi välja öelda või tõsisemalt teadust teha. Ta ei hakka salgama, et tema jaoks teeb töö ülikoolis atraktiivseks just võimalus õppetöö kõrvalt uurida ja kirjutada.
“Mu peres on olnud palju koolmeistreid ja õpetamine on kindlasti vajalik, aga ma arvan, et kui ülikoolis teadustöö tegemise võimalust ei oleks, siis ma tõenäoliselt ka siin ei oleks,” ütleb Mälksoo ja lisab, et praegu on õpetamise ja teadusetegemise proportsioonid väga head.
Praeguseid tudengeid vaadates tundub Mälksoole, et nendeski on palju potentsiaali olla tulevikus tegijad. Küll nendib ta, et vahel on tunne, et paljudel noortel ei ole eesmärki, mille poole püüelda.
“Mulle meeldivad väga Jaapani kirjaniku Murakami raamatud. Tema kangelased on andekad ja huvitavad, aga samas ei tea nad tihti, mida tahavad ja nende elu on kergelt kaootiline ja juhuslik. Minu arvates iseloomustab see väga hästi praeguse ajastu vaimu,” toob ta võrdluseks.
Mälksoo arvab, et ehk oli tema ülikooliaastatel lihtsam tulevikku vaadata. Riik oli äsja taastatud ning valdkondi, kus kompetentseid inimesi vaja, palju. Kolmandal kursusel saadeti suisa osale neist dekanaati personaalsed kutsed minna justiitsministeeriumisse tööle.
Siis vastasid paljud kutsele ka eitavalt. Võimalusi, mida tegema hakata, oli ju niivõrd palju ja võib-olla tundusid advokaaditöö või ülikooli jäämine ministeeriumitööst ahvatlevam. Praeguste tudengite jaoks oleks selline asi võib-olla just unistuste situatsioon.
“Aga ega ma päris kindel ei ole, mida 20-aastased tegelikult mõtlevad. Kuidas saavad 35-aastased seda teada? Ilmselt tuleb nendega hängida ja tšillida, praegu mul selleks aega ei ole, aga äkki siis järgmisel eluperioodil,” muigab Mälksoo.
Teaduse tegemist ja õppetööd seab Mälksoo avalikkusega rääkides alati esiplaanile ja jätab muu rääkimata. “Muidugi on ka mul oma sise- ja eraelu, aga sellest mitte rääkimine on vast minu teadlik valik,” ütleb ta.
Kui näitlejatel ja lauljatel võib eraelu enda müümisel kasuks tulla, siis teadlasekarjääri puhul Mälksoo sama efekti ei näe. Pigem usub ta sellesse, et milline inimene on, võib tulla välja tema käitumisest ja tegudest lähtuvalt, alati pole vaja seda sõnadesse panna ja otse välja öelda.
Allikas: Refereering Tartu Ülikooli Ajakirjast, loo autor: Merilyn Merisalu