“Nautige seda sulnist elu, mida Suur Pauk meile nii armastusväärselt andis. Kasutage see kordumatu võimalus ära ning ärge kartke välja öelda seda, mida tegelikult mõtlete. Ärge olge nii allaheitlikud ja pürgige oma unistuste ja eesmärkide poole. Ärge kuulake kadeda naabrimuti heietusi, kibestunud pedagoogi sajatusi, valeliku sugulase kärkimist ning naerge sapiste kommentaaride peale, mida teie suunas heidetakse. Te elate vaid iseendale ning milleks lasta end heidutada kellegi teise sõnadest,” räägib Imre Kaas Ohmygossip.ee’le.

Imre Kaas, käesolev aasta on peagi lõpusirgele jõudmas, mida põnevat või meeldejäävat see aasta pakkus teile?
Olen sellisele küsimusele vastates alati jänni jäänud, sest see, mis võib olla mulle isiklikult põnev ja meeldejääv, tundub kõrvaltvaatajale ääretult igav. Sestap ütleksin, et aasta oli õnnelik ning täitsin mitmed enda jaoks seatud eesmärgid. Alustasin ühe uue teleprojekti ettevalmistusega, millest laiem avalikkus kuuleb järgmisel aastal. Hetkel lõpetan ühe mahuka raamatu materjalide kogumist, mis ilmub kevadel. See on dokumentaalne teos, mis pajatab Eesti lähiajaloo ühest verisemast aastast. Olen istunud kuude kaupa tolmustes arhiivides, teinud kümneid intervjuusid tollaste asjaosalistega ning nii mõnigi sündmus saab selles raamatus uue värvingu. Rohkemat ei tahaks ma praegu veel avalikustada, kuid võrreldes mu eelmise raamatuga, mis rääkis Estonia laevakatastroofist, olid intervjueeritavad kohati isegi kidakeelsemad.

Millised on olnud eredamad hetked seoses “Krimi” saate juhtimise ja toimetamisega?
Esimene minu juhitud Krimi jõudis eetrisse 2006. aasta jaanuaris. Selle ajaga on väga palju muutunud – nii kajastamise kui ka sündmuste endi osas. Me võime õnne tänada, et kuritegude arv langeb ja leiab aset üha vähem sündmusi, mida meie kaamera kajastama suundub. Olen ise saanud küpsemaks ning mõtlen üha enam sellele, kui kaugel asub Eesti meedia puhtast ning eetilisest ajakirjandusest. Üks osa tänasest meediast rõhub ju ainult sellele, et meie aja kangelasi näidata võimalikult rumalate, koledate ja naeruväärsetena. Mõnele sellisele soperdisele ei julge kirjutajad oma nimegi alla kirjutada, aga need ilmuvad ikka. Ilmselt tunnevad need kirjutajad häbi… aga see ei takista neil au nurka viskamist ja sellise maotu meedia vohamist.

Oleks vale öelda, et ma pole ise mitte kunagi eetikanormide vastu eksinud. Olen. Aga mida aasta edasi, seda rohkem tahan teha inimlähedast telesaadet, mis peale šokeerimise ning moraliseeriva tooni ka tegelikult kellelegi korda läheb. Sestap on tore, kui saame vahel positiivset vastukaja, aidates näiteks tabada mõnd varganägu või kadunud asja-eset.

Krimiuudised ei tohiks olla meelelahutus, kuigi YouTube’ist võib leida meie saate videoklippe, mis on saanud lausa kultuslikuks just nende varjatud huumori tõttu. Mõne krimiuudise “kangelase” lausutud sõnad on muutunud noorte seas folklooriks ning neid lauseid või väljendeid kasutatakse igapäevases kõnepruugis. Aga ikkagi tunnen end selle pärast halvasti, et just need klipid on populaarsed. Lohutan end sellega, et ei naerda ju inimesi, vaid situatsioonikoomikat, mis aitab oma absurdsuses halli argipäeva värve tuua. Aga ilmselt olen kohati ikkagi langenud sama madalale kui ülalkirjeldatud maotu meelelahutustoimetaja… Seetõttu on raske rääkida oma ameti eredamatest juhtumitest. Andke mulle andeks.

Kuidas ja kus te oma jõulud ja aastavahetuse veedate?
Minu jõulud ja aastavahetus tuleb traditsiooniliselt igav ning alkoholivaba. Kuuske ei hakka tuppa tooma – las kasvab parem metsas. Olen koos kallite inimestega, valmistame üheskoos mõnusat kõhutäidet, vaatame televiisorist nostalgilisi telesaateid, mängime kitarri ja laulame ennastunustavalt, õgime kõhud korduvalt punni ning 1. jaanuari esimestel minutitel ütleme üksteisele sirgel seljal valvelseisangus kõige paremaid soove.

Kas teil pole olnud plaanis poliitikasse minna ja näiteks Riigikogusse kandideerida?
Jääb ära. Ma olen selleks liiga loll.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Head kaasmaalased! Nautige seda sulnist elu, mida Suur Pauk meile nii armastusväärselt andis. Kasutage see kordumatu võimalus ära ning ärge kartke välja öelda seda, mida tegelikult mõtlete. Ärge olge nii allaheitlikud ja pürgige oma unistuste ja eesmärkide poole. Ärge kuulake kadeda naabrimuti heietusi, kibestunud pedagoogi sajatusi, valeliku sugulase kärkimist ning naerge sapiste kommentaaride peale, mida teie suunas heidetakse. Te elate vaid iseendale ning milleks lasta end heidutada kellegi teise sõnadest? Hakake siis lõpuks elama – iseendale ja neile, keda tõeliselt armastate.