Rein Rannap tunnistab täna õhtul Kanal 2 saates „20 aastat hiljem“ Hannes Võrnole antud avameelses intervjuus, et kui ta oleks teadnud, et üsna varsti pärast tema emigreerumist hakkavad Eestis puhuma uued tuuled, poleks ta läinud.
„Uskusin, et välismaal saab kiiremini ja suuremalt karjääri teha, aga tegelikult see nii polnud. Või ma teadsin siis!“ räägib Rein Rannap.
Rannap emigreerus Eestist 1987. aastal, kui üks Itaalia impressaario kutsus grupi nõukogude muusikuid sinna esinema. Gruppi kuulus ka Rannap, kes oli haudunud plaani Nõukogude Eestist lahkuda kuus aastat. Plaani hoidis ta kõik need aastad salajas.
„Ma ei öelnud seda kellelegi – see olnuks liiga ohtlik,“ sõnab ta. „See oli ikka väga raske samm rebida end lahti inimestest, paikadest ja töödest. Mind ei lastud kuus aastat kuhugi välismaale ja turismireisidele ei lastud ka, aga seekord sain minna – siis kasutasin seda võimalust ja lihtsalt jalutasin pimedusse.“
Reis Itaaliasse oli Rannapile suur närvide mäng. Tal oli kaasas kott väheste asjadega – põhiliselt olid seal tema noodid ja lindistused. Plaan „ära tõmmata“ oli Rannapil kohe reisi alguses, psühholoogiliselt oli ta selleks end korralikult ette valmistanud. Ja siis ühel õhtul avaneski võimalus.
„Meie kontroll ja reisijuht – julgeoleku mees – jõi pärast õhtusööki rohkem kui tavaliselt ja siis mulle tundus, et see ongi õige hetk. Kõige raskem oli siis, kui võtsin oma koti ja läksin mööda koridori, tema uksest mööda… Kui olin jõudnud trepikojas juba trepist alla, siis läks kergemaks,“ jutustab Rein Rannap, kuidas algas tema seitse aastat kestnud pagulasaeg, algul Itaalias, hiljem Ameerikas.
Täispikka intervjuud näete kell 20.35 algavas Hannes Võrno saates „20 aastat hiljem“ Kanal 2-s.