“Mulle meeldib lugeda. Raamatuid ostes mõtlen, et kui mitte praegu, siis kunagi vanaduspõlves on mul nendega kirglike ööde veetmiseks aega. Lemmikud on elulood ja neist omakorda kunstnike-kirjanike omad. Üleüldse paneb kunst ja kirjandus ümber hindama asju, mis tänapäeval on puhtalt mugavuse ja lolluse pärast valepidi. Loed, kuidas vangilaagri tuleriidalt eluga pääseti ja mõistad, mis mõista vaja. No ei hakka ju enam mõne mahamagatud telesaate või presidendiproua soengu pärast ilmaaegu soiguma?!” räägib alati kaunis ja särav Annely Adermann Gossip.ee-le.

Annely Adermann, TV3 sai 15 aastaseks ning teie olete seal töötanud algusest peale. Meenutate ehk mõnda põnevat seika 15 aasta jooksul TV3-es?
Rääkides tööst, siis EVTV uudiste reporteriametisse jõudsin pärast aastakest ETVs, kuhu mind kutsuti otse „Kaks takti ette“ finaalist noortesaadet juhtima. See oli veel ülikoolis õppimise ajal, mil polnud plaaniski end pikemalt televisiooniga siduda. Siis aga loodi TV3 ja riburada pakuti võimalusi väga erinevates projektides kaasa teha. Terve eetritagune ja -esine maailm haaras niivõrd, et praegu tundub uskumatu, kuidas 15 aastat ongi mööda vuhisenud! Meenutamist on igasugust, nii seltskonna kui juhtumiste mõttes. Tänu telele olen saanud superhea suhtluskooli, karastuse ootamatuid olukordi kiirelt lahendada ning loomulikult tutvunud äärmiselt lahedate inimestega.

Kõige värvikamad ja muretumad ajad olid ilmselt päris TV3 algusaastail, mil aeg oli selline, et noored ja vanemad telepoisid-tüdrukud tegid paljusid asju puhtalt entusiasmist. Mis meenub? Näiteks see, kuidas TV3 bändiga proove tegime ja esinesime – Enn Eesmaa meessolistina, Märt Treier süntesaatoril, mina „Kasatšokki“ laulmas, režissöör Meelis kitarril ja operaator Ülo trummidel; kuidas koos Teet Margnaga Õllesummeri saatejuhtidena Benji hüppega maha saime; kuidas režii-apsaka tõttu ootamatult otse-eetrisse sattusin; kuidas eesel loomaaias lastesaate filmimise ajal rekvisiidi läbi näris; kuidas mardipäeval Mardiks kehastununa mind ära ei tuntud; kuidas ühe intervjueeritava pideva puterdamise tõttu enam naeru pidama ei saanud jne jne, kuid muidugi meenuvad ka hetked, mil olen suurest töisest pingest pead valutanud ja nutta lahistanud.

Teie perekond, lapsed?
Olen targa mehe naine ja ägedate laste ema. Sellega on põhiline öeldud.

Oleme ikka küsinud, et kas on ka midagi sellist, mida tahaks südamelt ära rääkida?
Jah, mul on väga raske mõista teatud vaatajahulka, kes on niivõrd televisiooni külge klammerdnud, et ei märka enam päriselu elada. Teletöötajana võiks see mind rõõmustada, kuid tean ju, et elus on kordi tähtsamaid asju kui üks vaatamata sari või hooaja lõpetanud saade. Võtame kasvõi hiljutise Eesti Energia elektrikatkestuse, mille tõttu paljudel üks „Kättemaksukontori“ osa nägemata jäi. Inimesed käitusid kui sõgedad – sõimasid, vingusid, tundsid end petetuna ja olid valmis lähimasse räästasse tiku viskama. Miks polnud eetris selgitust? Kuhu jäi Facebooki info? Millal vabandatakse? Tänitasid need, kes ei mõistnud elementaarset fakti, et kui elektrit pole, siis seda lihtsalt polegi. Küünlavalgel telekat vaadata ei saa ning ükski vabandus vooluta kaugele ei jõua. Säärase pimeda viha teeb eriti hirmsaks tõdemus, et neil inimestel polegi elus mitte midagi muud peale televisiooni, nad on justkui „elutu elu elajad“. Ja see on ahastamapanev. Nagu ka see, kui helistatakse ja röögitakse telefoni, sest seriaalinäitleja ei meeldi või on saatejuhil vale soeng. Õudne, et hingetühjust püüavad tänapäeva inimesed täita kõikvõimaliku asendusainega, sukeldudes hüpnotiseerivasse meediauttu, mis imeb välja inimlikkuse ja arukuse ning muudab mõned seltsimehed tv-zombi-narkomaanideks.

Ja kui juba jutuks läks, siis üleüldse võiks mõttetust anonüümset kiunumisest lahti saada. Miks mitte juba väikestele lastele rääkida, et need, kes pidevalt vinguvad, kommenteerivad ja kõike paika panevad, lõpetavad eriti haledalt, näiteks Soigujate Saarel „Ukuarus“ on koht, kus perenaine ütleb: „Sure siis ära, kui elada ei jõua!“- kas saaks elutarkusega veel paremini laksata?!

Kuidas teil õnnestub teleekraanil nii võluv ja särav välja näha, kas jagaksite oma iluretsepti ka Gossipi lugejatega?
Mulle meeldib mõte, et kaunidusel pole retseptiga midagi pistmist, kõik on märksa proosalisem ehk siis puhas geenitehnoloogia. Ühtlasi tervitan oma esivanemaid!

Olles ise heas mõttes telestaar, kas teil on olemas ka lemmiksaated, mida vaatate alati telerist, kui jah, siis millised?
Alati võtab ebalema, kui kuulen end telestaariks nimetatavat. Oleks ikka eriti võõrastav uudiseid vahendada, kui kuskil ajukeerus tiksuks pidevalt mõte omaenda isiku kuulsusest ja tähtsusest. Eetrisse ei tohi lasta eneseimetlejaid – see paistab kohe välja, on võlts ja vastik. Minu jaoks on saatejuhi amet nagu iga teinegi, lihtsalt see meeldib ja sobib mulle, olles tavalisest mõnevõrra avalikum tööots.

Telekast armastan otsesaateid vaadata. Neis on põnevat-kõditavat ootamatuste võlu; olgu siis jutusaated, uudised, sportlaste rabelemine või suurejoonelised show´d- neis on seda tukslevat jõudu, mis tele-vereringe käima lööb.

Millist muusikat teile meeldib kuulata, kas teete ka ise muusikat ning millist raadiojaama kõige meelsamini kuulate?
Mind vaimustavad väga erinevad voolud, ilmselt seepärast pole ma iial olnud ühe ja kindla stiili jünger, kes oma iidoli pärast arust ära läheb. Nii muusikas kui elus üldse meeldib mulle otsida erinevatest asjadest nö omi tükikesi, et siis neist vaid mulle ainuomane mosaiik kokku laduda.

Muusikakoolis pole ma käinud ja sellest on kahju – nooti võiks tunda ikka. Küll aga õppisin 6-aastaselt kuulmise järgi akordionit mängima, selle baasil ülikoolis ka pisut klaverit juurde ning kitarri oskan samuti häälde panna ja end paaril duuril saata. Mäletan, kui sain Uno Loobi kitarrikooli pillil ühika suitsunurgas selgeks The Troggsi „Wild Thing“ ja The Cranberries „Dreaming My Dreams“…naljakas mõeldagi….pluss ilusad ja vallatud malevalaulud ning mõned omaloomingulised hitid, mille esimene ja ühtlasi viimane esitlus Peda folgil rahva tummaks lõi.

Millised on teie huvialad?
Mulle meeldib lugeda. Raamatuid ostes mõtlen, et kui mitte praegu, siis kunagi vanaduspõlves on mul nendega kirglike ööde veetmiseks aega. Lemmikud on elulood ja neist omakorda kunstnike-kirjanike omad. Klimt, Modigliani, Rodin, aga ka eestlastest näiteks Adamson, Viiralt. Väga meeldivad Elo Tuglase päevikud…kuidagi inspireerivad. Üleüldse paneb kunst ja kirjandus ümber hindama asju, mis tänapäeval on puhtalt mugavuse ja lolluse pärast valepidi. Loed, kuidas vangilaagri tuleriidalt eluga pääseti ja mõistad, mis mõista vaja. No ei hakka ju enam mõne mahamagatud telesaate või presidendiproua soengu pärast ilmaaegu soiguma?!

Ja kududa meeldib. Läinud talvel leiutasin põneva lumemarjatehnika mütsidele. Praegugi on käsil üks projekt, mis sõltub otseselt mu näppude nobedusest. Eks näis, kui uhkelt see lõpeb. Austan sügavalt kõiki, kel käed kuldsed  – tavaliselt on neil ka süda soe.

Millised on teie tulevikuplaanid?
Mul on palju plaane, veel rohkem unistusi ja soove ning ma olen täiesti kindel, et
need, mis mulle tõeliselt vajalikud, täituvad. Senise kogemuse baasil ütlen, et selles pole kahtlustki. Samas olen ka praegu õnnelik. Mul on olemas kõik, mis vaja ja enamgi, tänu Jumalale! – muide, ma mõtlen seda Jumala-asja täiesti tõsiselt.

Rääkites veel televisioonist. Kas “Võta või jäta” saade ka veel millalgi TV3- e ekraanile tagasi tuleb?
„Võta või jäta“ tuleviku osas lähiajaks uudiseid pole, kuid telemängude vallas toob sügis TV3 eetrisse ühe täiesti uue ja kirgi kütva telemängu küll. Ja põrutavalt positiivseid sügisuudiseid on TV3l veel hulgim varuks – olge valmis!

Ehk paljastate, mida uut ja põnevat pakub TV3 oma vaatajatele nii kevad- kui ka suvehooajal?
Suvi toob TV3 argiõhtutesse uue põnevalt meeleoluka suvehõngulise otsesaate „Suvel võib!“, „Seitsmeste uudiste“ kõrvale hilisemad „Kümnesed uudised“ ja mitmeid uusi välismaiseid sarju. Muuhulgas näiteks „Ulakad vanurid“ – see on lõbus sari vanainimestest, kes nooremaid oma viguritega haneks tõmbavad ja krimisari „Vale jälgedel“ (Lie to Me)

Milline on teie lemmiksöök ja jook ning äkki on teil olemas ka mõni enda koostatud söögi- või joogiretsept?
Lemmiksöögid on lihtsad. Teen igal õhtul perele süüa ja naudin kodutoitu. Näiteks võiga vahtu löödud kartulipuder soolalihakuubikutega on lihtsalt võr-ra-tu! Või soojad kaneelirullid külma piimaga…ja kodune salat….mhmmm! Välja sööma sattudes ei tea ju iial, millise portsu otsa kukud, kuigi mul on omad lemmikpaigad, kus kokad tõepoolest armastavad süüa luua, seda on kohe tunda. Mis puutub leiutamisse, siis enamus pirukaid-kooke mul vaid sel printsiibil valmivadki ehk siis kombineerituna kõigest, mis on kapis „Best before“ viimase kuupäevani jõudnud. Olgem ausad – vahel selgub, et mõni küpsetis võinuks “huvitava” maitse tõttu leiutamata jäädagi, aga eks siis tuleb järgmist eksperimenti oodata.

On teil mõni tore tsitaat-ütlus, mis meeldib ja mida jagaksite meiega?
Sõbrad, särage enda ja teiste rõõmuks kui teemant, mille sädelust ei riku ka kõige suurem sopp, sest see ei jää ta lihvitud tahkudele pidama…

[ot-gallery url=”gallery/annely-adermann-gossip-ee-le-kunst-ja-kirjandus-paneb-%c3%bcmber-hindama-asju-mis-t%c3%a4nap%c3%a4eval-on-puhtalt-mugavuse-ja-lolluse-p%c3%a4rast-valepidi”]