Saatejuht Kristiina Komulainen´i lapsepõlve kõige raskem teema oli religioon: isa oli luterlane ning ema Jehoova tunnistaja. Lapsed kasvatati ema usku. Ühel päeval hakkas Kristiina asju teisiti nägema ja otsustas Jehoova tunnistajate usust välja astuda, tema elu muutus täielikult, kirjutab Me Naiset.
Kristiina Komulainen´i sõnul on Jehoova tunnistajad kinni selles, kuidas nad elavad, kuna nad usuvad, et maailmast hävitatakse need, kes on valeusklikud. Noorena suhtus neiu antud maailmapilti enesestmõistetavalt kuid hiljem hakkas aru saaa, et kõik pole nii nagu peaks.
“Kui sünnist saadik on õpitud vaatama maailma teatud viisil, on väga raske aru saada, milline on oma mõte ja mis on välisest juurde tulnud. Raske oli aru saada, et oma maailmapilt on õpitud, mitte ise moodustatud.”
Kristiinat hämmastasid Jehoova tunnistajate arusaamad näiteks naiste ja meeste rollidest. Arvatakse, et mees on perekonna pea ning naise ülesanne on mehe lahendusi toetada.
“Hakkasin vaikselt aru saama, et ma ei saa vaid sellise mõttemaailma järgi elada. Istusin Jehoova tunnistajate koosolekul ja sain aru, et see ei ole minu teema.”
Kristiina hakkas uskuma teistesse õpetustesse. Ta hakkas mõtlema elule peale surma ning hakkas uskuma sellesse, et hing rändab, mida Jehoova tunnistajad ei tunnista.”
Kristiina võitles aastaid usu ja oma seisukohtade vahel. Teda aitasid vestlused sõbraga, kes soovitas tal, kas minna tagasi vana usu juurde või liikuda edasi täiesti erinevas suunas.
“Alguses ei saanudki ma aru, et olen usu üleminekufaasis. Tänu sõbrale sain aru, et otsus on vaja teha.”
Kui Kristiina oli 20-ndates, otsustas ta Jehoova tunnistaja usust loobuda.
“Füüsiliselt oli see lihtne, kuid vaimse sõnumi saatmine märksa raskem.”
Jehoova tunnistajate usust tagasiastudes märkas neiu, et on täiesti tühjal maal. Iga lapsepõlves õpitud asi tuli uuesti läbi võtta ja kahtluse alla seada.
“Religioon moodustas mu ümber kaitsekihi, mis võeti ära. Pidin hakkama täitsa nullist uuesti mõtlema, kes olen ja millesse usun.”
Usu kaudu kadusid ka mõned sõbrad. Tänaval vastu tulnud Jehoova tunnistajad ei tervitanud enam, isegi siis, kui Kristiina oleks tervitanud. See tekitas halva enesetunde.
“Südametunnistus kannatas tükk aega selle all. Mõtlesin tihti, et olen halb inimene. Usu õppimine võttis 20 aastat, aga hingeline eemaldumine kestis 10 aastat.”
Olukorra tegi endisest raskemaks see, et otsuse langetamise ajal kolis Kristiina Helsingisse ja lähedased jäid maha. Kristiina pere suhtus otsusesse mõistvalt, ega hakanud kohut mõistma. Kristiina neli õde on samuti Jehoova tunnistajate usust loobunud.
“Mul on hea pere. Nad on julgustanud mind lahenduste otsimisel ning olnud alati toeks,” kiidab Kristiina.
[ot-gallery url=”gallery/saatejuht-kristiina-komulainen-vahetas-usku”]