Ühikarottidest tuntuks saanud näitlejanna Johanna-Maria Parv räägib ajakirjale Nädal, et eraelust rääkimine on tema jaoks suhteliselt raske ning meelsamini annab ta intervjuusid “Ühikarottide” ning selle populaarsuse teemal ja nimel.
Johanna, alles teisel korral sain intervjuuks su nõusoleku. Kas püüad ajakirjandusest eemale hoida?
Ma ei proovi otseselt eemale hoida, aga ma ei pea avalikkuse ees esinemist tõesti nii oluliseks, et igast võimalusest kinni haaraksin. Võtan seda suhteliselt tõsiselt, kui pean oma eraelust rääkima, sest see vajab mingil määral teatud osavust. Pole nii lihtne, kui lihtsalt inimesega vestlemisel, kus saad vabandada, kui sõnad suus sassi lähevad või mõte kinni jookseb. Intervjuusid olen peamiselt teinud siiski “Ühikarottide” populaarsuse nimel.
Kuidas praegu läheb? Koolis on kiire?
Koolis on suhteliselt kiire. Oleks muidugi vähem kiire, kui talveuni ikka ja jälle peale ei tikuks.
Sa käid Nõmme gümnaasiumis. Kirjelda palun, milline õpilane sa oled.
Olen selline õpilane, et kodutööd on mul üldjuhul tehtud, vähemalt mõttes alati sooviksin seda. Reaalsuses mul vahel ei ole, sest lihtsalt ei jõua. Kunagi üks sõbranna ütles, et kui jõuad hilja koju ja oled väsinud, siis tuleb magama minna ja hommikul koolis asjad selgeks õppida, sest väsinud peaga pole õpitust niikuinii tolku. Ma usun ka seda. Sellepärast vahel on tegemata, aga pikaks võlgnikuks ma ei jää. Mulle meeldivad üldjuhul kõik ained. Igas aines on ju teemasid, mis on huvitavamad, ja teisi, mis on keerulisemad või igavamad.
Kas koolielu muutus, kui sa “Ühikarottides” mängima hakkasid? Näidatakse näpuga?
Algul väga ei muutunudki. Hiljem hakati nagu teistmoodi vaatama vist küll. Põhiline jututeema oli ja on ikka „Ühikarotid”. Siis mõtled küll, et kas keegi mind ennast ka näeb. Näpuga näitamist pole olnud, ma ei teagi, kust selline väljend tuleb, tänapäeval seda eriti ei tehta. Kui, siis harva väikesed lapsed tänaval, kes arvavad, et sa ei näe. Nüüd, aasta hiljem, on täitsa normaalne ja tavaline. Mina olen harjunud ja teised on harjunud. Arvan, et nii ongi parem.