Liisi Koiksonile (27) andis läinud aasta mitu olulist õppetundi: julgust avastada maailma üksinda, oskust öelda välja oma arvamus… On aeg abiratastest loobuda, leiab Liisi enese elust kõneledes, kirjutab Eesti Naine.
Kuidas te tunnete – mida inimesed teilt ootavad?
“See jutt, et… Liisi on nii hea ja tore,” otsib Liisi sõnu. “Siiani on mulle pakutud rolle, kus ma olen mänginud enda pehmemat poolt. Seekord tahaksin näidata ka oma karedamat tahku. Tiina roll võiks olla selline, et publik ei tunneks mind laval ära. Ma ei taha seda, et ma olen etenduses ja mängin kedagi, aga inimesed näevad Liisi Koiksoni. Ideaalis kaob inimene ära ja laval tegutseb tegelane.” Näitlejate vastu, kel õnnestub laval luua illusioon elulisest tegelaskujust, tunneb Liisi suurt aukartust.
Mis on lauljaks olemise juures raske?
Kinno minnes võtab Liisi kaasa prillid – ta on kergelt lühinägelik. Ent kontserte andes? Ei prille, ei läätsi. “Kui ma vaatan lavalt kellegi poole, ei taha ma näha, kas ta vaatab parasjagu mulle silma,” tunnistab Liisi. “Vaatan üle inimeste peade, et keskendumine ära ei kaoks. Üks näitleja ütles mulle, et see on probleem, millega peaksin tegelema. Mina… Ma ei tea, kas see on probleem. Mulle endale meeldib vaadata sellist kontserti, kus laval tekib oma maailm: kui solisti ja pillimeeste vahel tekivad üllatusmomendid, omavahel suheldakse silmsideme, märkide ja noogutuste abil. Üksteise innustamisest sünnib energia! Ma ei taha laval tunda pinget sellest, et pean inimestele meeldima.”
Ning muidugi – asjaajamise kunst! Liisi on udupea, kellelt eilse päevakava meenutamine nõuab pingutust. “Kui ma mingi asja ära teen, siis see asi on tehtud ja… kaob kuhugi ära.” Päästerõngaks on talle olnud kalendermärkmikud, kuhu saab üles tähendada kõik kohtumised, esinemised, proovid… Õnneks sattus “Ettepoole” (Liisi kuues CD -toim.) salvestamise ajal ta teele inimene, kes võttis korraldamiskoorma laulja õlgadelt. “Laura Kivik, väga tore tüdruk,” rõhutab Liisi tänulikult. “Tema aitas mul sponsoreid leida, Jazzkaarega asju ajada… Ma poleks ise lihtsalt jõudnud! Laura õpib Viljandis kultuurikorraldust, nii et minu plaadi väljaandmine oli tema bakalaureusetöö.”
Kas tunnetest laulmine on aastatega lihtsamaks muutunud?
“Nüüd ma võib-olla saan rohkem aru, millest ma laulan,” nõustub Liisi. “Kui olin 15, käisin Raimond Valgre lauluvõistlusel lauluga “Ma olen naine, kes ei armu”. (Naerab.) Nüüd on sellele päris naljakas mõelda. Praegu seda lugu lauldes mõistaksin ehk teksti rohkem, kuigi ma ei mõtleks kunagi samamoodi. Oluline on mõista, miks sõnade autor on olnud nii radikaalne.
Olen juba ühtteist läbi elanud, aga mitte kõike. Väga karmilt pole ma veel vastu näppe saanud. Ma ei tea, kas tahaksingi, aga… See annaks kindlasti [lauljana] uue tasandi juurde.”
Refereeritud artikli täisteksti lugege Eesti Naisest