Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Tuuli Mäemat: Pigem valus tõde?

Tuuli Mäemat: Pigem valus tõde?

OHMYGOSSIP — Kas teatud olukordades eelistaksid valusat tõde valele? Eelistaksid kuulda valusat tõde vaikusele? Kui tugev sa oled kuulmaks tõde, mis teeb haiget täna, homme ja ka ülehomme?

Kui ausad me oleme? Või tunneme ikka veel hirmu olla ausad ja torgata südamesse?

Vahel ma ei mõista inimesi, isegi kui ma seda väga tahan. Ma ei mõista neid ka siis, kui ma lahustan kogu oma ego ning vaatan asju laiemas plaanis. Mul on raske nende käitumisest aru saada ka siis, kui mõtlen enda käitumisele ning panen end teise olukorda. Vahel tekib nii palju küsimusi – miks inimesed vaikides kaovad, miks nad ühel hetkel lihtsalt lakkavad igapäevase suhtlemise ning ühiste asjade tegemise. Mis paneb inimesi eemale hoidma ning vaikima asjadest, mis panevad neid eemale hoidma. Mis paneb vaikima?

Paraku pole inimesed ning inimsuhted nagu hea vein, mis seistes ja lihtsalt olles paremaks muutub…

Lihtsalt kadumine
Kunagi ma olin kõige kinnisem inimene iseenda ja maailma jaoks. Ma hakkasin väga hilja rääkima ning lapse mõistes hilises vanuses julgesin teha esimese telefonikõne oma sõbrannale vastasmajast. Mu ema arvas tükk aega, et võibolla ma ei oskagi rääkida. Nüüd ma räägin, räägin liiga palju ning olen avatud kõigele ja kõigile. Nüüdseks on saanud minust perekonna peale kokku kõige avatum inimene, kel pole hirmu öelda avalikult välja oma arvamusi. Ma ei karda enam rääkida ja kirjutada ka asjadest, mille eest kiviga loobitakse. See kohutab neid tihti peale, neil on raske mõista, miks ma pean kõigest avalikult rääkima ning kõike jagama. Aga miks mitte, me kõik oleme ju üks. Ja usun, et tegelikult on teistel sarnaseid probleeme ning muresid, mõtteviise ja arutelusid, miks mitte üheskoos arutada. Kui ma tahaks vaikida ning endasse tõmbuda siis arvatavasti ma lihtsalt kaoksin. Kuid inimesed ei kao vaid sellistel põhjustel. Nad lihtsalt eemalduvad vahel, kuid kas jäädavalt…

Mul on alati seda kadumist raske mõista, kui kuuleks vaid ühte lauset selgituseks, mis aitaks vältida neid lõputuid küsimusi peas. Kõlab päris loogiliselt ju, et millegi sobimatusel on lihtne sellest teada anda ning siis soovi korral kaduda. Arvatavasti ma ei oska päris hästi ennast hetkel väljendada, kuid võibolla te mõistate juba praegu, mida mõtlen.

Ja siis nad eitavad…
Ja siis sa hakkad nagu loll aina pärima, kas kõik on hästi, kas midagi on valesti jneeejneee. Sa kõlad justkui nagu rikki läinud plaat, sest arvatavasti sa oledki rikki läinud plaat – see miski pole nii nagu enne. Inimsuhted on keerulised ning kõik ei saa kõigiga sobida, ausates mängureeglites tehakse see siiski üksteisele selgeks. Sina, rikki läinud plaat käid ringi selle koormaga päevast päeva, midagi on valesti, kuid küsida enam ei taha, kaua sa kuuled, et kõik on hästi – tegelikult ju pole.

Kõik suhted on siin elus mingil määral võrreldavad armusuhetega – ausus loob usalduse ja lihtsuse. Julgus välja öelda see, mis ei meeldi viib sind ning sinu vastas olevat inimest järgmisele ja kõrgemale tasandile. Mis oleks, kui väljendaks oma tundeid ja mõtteid ning lõpetaks selle ebaausa käitumise, mis tundub justkui pea pistmine liivaalla.

Ma armastan tõde, ükskõik, kui valus see ka poleks. Mulle meeldib kriitika, sest see tekitab nii painavalt valusa tunde, kuid teeb aina küpsemaks. Varem ma kartsin krtiitikat ja koledat ausust nagu tuld. Ka mul oli kunagi kombeks põgeneda, sellepärast ma tean, millest kirjutan. Enam ma nii ei tee. Ma otsin nagu kass tühjast karbist viimast konservitükki, isegi kui ma see karp on juba nädalaid tühi. Nii ka inimsuhetes.

Hetkedel, kui esitasin kellegile küsimuse, millele teadsin ette eitavat vastust põgenesin vastuse saabumiseks. Milleks ma üldse siis küsimuse esitasin, mõtlen praegu endamisi.

Ma eitasin küsimusi, sest kartsin, et vastused teevad haiget. Nüüd need enam haiget ei tee, sest ma olen mõistnud, et inimene saab tunda valu vaid siis, kui ta laseb endale haiget teha. Kõik on ju sinu kätes ning mängukaardid on alati sinu valida – kuidas lased endaga käituda, milliseks lood oma elu või õnne ning kas lased endale haiget teha.

Ma sõitsin täna bussiga koju ning aina naeratasin. Arvatavasti inimesed mõtlesid, et mu järgmine peatus võiks olla mõni raviasutus. Ma naeratasin ikka edasi. Naeratama pani mind see, et ma mõistsin, kuidas juba teine päev ma olen iga hetk õnnelik, üleni õnnelik – lihtsalt iga hetk, isegi siis, kui tegelikult on kurb. Isegi siis, kui sees on kriipiv tunne ja kõik pole nii nagu peaks või võiks. Ma olin üritanud panna ka teisi enda ümber naeratama, kuigi see alati ei õnnestunud. Ma olin hommikust õhtuni täitnud oma elu väärtuslike hetkedega ning jõudnud iga hetk sammu lähemale oma unistusteni. Ma olin õnnelik ja ma kavatsen ka edaspidi olla- kas sina püüad ka?

Ausust ja hirmudeta tõde!

 


Tags assigned to this article:
blogiTuuli Mäemat

Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee