OHMYGOSSIP – Tunded, seks. Kas leiate nendes kahes sõnas sarnasust?

Meie kõigi elus täidavad väga suurt osa meie sõbrad ja sõbrannad. Just nemad, kellega vaadata loojangut, veeta ilusaid öid, kogeda ebareaalseid hommikuid, alustada uut päeva, seista kiirtoidu järjekorras ja kuulata idiootseid laule, sõita segase peaga maanteedel, alustada uut õhtut klubides ja teha sama ring väikeste muutustega peale. Nad on need inimesed, kes usuvad sinusse isegi siis, kui sa ise seda enam teha ei suuda. Inimesed, kes ei ütle sulle ”sa saad hakkama“ vaid need on need, kes ütlevad ”me saame hakkama“. Just nende sõnadega muudavad nad sind tugevamaks ja paremaks inimeseks olles teineteisega koos. Pole tähtsust kas on vaja ületada väikesed Eesti mäed või Ameerika mäed — te saate hakkama, sest teate, mida tähendab teile teie sõprus.

Ajaga muutub sõprade ja sõbrannade tähendus. Loomulik liikumine, kõik elus muutub.

Väikesena märkame me mänguväljakul teist endasugust ja teeme temast kohe enda sõbra jagades liivakasti ja vaieldes mänguasjade üle. Sellel elu perioodil ongi kõik see meie jaoks ”see maailm ja see inimene“. Me kasvame ja saame suuremaks. Me läheme kooli ja valime esimese pinginaabri. Kellele saab see inimene sõbraks või sõbrannaks elu lõpuni, kellele mõneks aastaks. Sellel polegi tähtsust. Ilmselgelt on see keegi, kes jääb meile meelde. Me kogume sõpru juurde liikudes esimesest klassist üheksandani. Selleks ajaks oleme võibolla leidnud isegi tõelised sõbrad ja sõbrannad enda jaoks. Aga siiski tekib mingi murdepunkt, me oleme saanud suureks ja meil on vaja teha otsust kuhu me edasi liigume. Tõelised jäävad. Ma tahan vähemalt uskuda sellesse, nii sinisilm, kui ma suudan olla. Samas sõbrannad ja sõbrad kellega mina liikusin mööda seda redelit… ma meenutan neid kõiki endiselt hea tundega ja sooja südamega, meeletult kihvt aeg oli ja pole ühtegi halba sõna öelda. Paraku tundub see kõik siiski mulle mingi kummaline minevik, sest kõik muutus nii hetkega ja elu sai järsku hoopis teiseks. Vapustavalt tore aeg, kuid nüüdseks ehk piirdub kohtumine vaid terega.

Kas meie jaoks on parim sõber meie armas abikaasa tulevikuks. Nii ju peaks olema, kuid kas peab olema midagi enamat? Kas me saame kindlad olla sellele sõbrannadele ja headele sõpradele?

Täpselt nii palju, kui on erinevaid inimesi on erinevaid aegu leidmaks neid õigeid inimesi enda kõrvale. Kuidas seda õiget aega ja õigeid inimesi siis ära tunda… On see mingi imelik kõhutunne või selge mõistus ja terased mõtted ning otsused. Kas parim sõbranna on see, keda näed harva, aga need harva korrad on nagu parima magustoidu saamine, mille järgi oled valmis kasvõi teise riiki sõitma? Või on parim sõbranna see, kelle kõrval oled päevast päeva, aga ikka ära ei tüdine?

Kas naisel saab olla sõpru? Kas me naised saame olla sõbrad meestega? Mis tingimustel see on võimalik ja mis piirini? Kuidas toimib mehe ja naise vaheline sõprus ilma millegi enamata? Ma esitan vist liiga palju küsimusi ilma vastusteta. Võibolla ma ei teagi vastuseid. Ma olen otsinud, proovinud, kogenud, põrunud, õnnestunud, kukkunud ja tõusnud — aga mul pole ikka veel vastuseid. Vähemalt mitte selliseid, mis oleksid üks-ühele selged. Kas meeste uueks mallisõnaks on saanud “minu sõbrannad”? Sõbrannad, kellega vajadusel mesijuttu ajada ja aega veeta, kuid kogumata kohustusi kellegi ees? Kas tänapäeva meestel on nii suur hirm seotuse ees? Hirm selle ees, et keegi võiks sind armastada või ei oska mehed enam armastada?

Mis teeb mehest ja naisest paari? Peab selleks olema hingeline tunne, piisavalt palju öid, ühised rännakud või hambaharja topsi viskamine? Äkki on iga inimese jaoks paari ja suhte piir erinev? Aga kui on olemas tunded, kirg, korduvad ööd, hambaharja topsi viskamine ja ehk isegi enam veel siis kuidas finishis on ikka kõik ühepoolne ja asjadest on valesti aru saadud? Kindlasti ei tule üllatusena, et naised ja mehed on erinevad, aga elementaarsed asjad võiks siiski ühtida, või ei? Missuguse naisena jääda siis tunnetekompotti, kus kõik vaheldub kiiremini, kui sekundid minutis?

Järsku on süüdi selles meeletu kogus juhendiraamatuid, kirjutisi, kuidas ja miks midagi teha või tunda. Järsku ongi vaja suhted, piirid, ootused ja lootused paika panna esimest korda otsa vaadates? Kuid miks on vaja tundeid paika panna? Tunded — need on ju miski, mis peaks olema loogiline — tekivad, on, möllavad, toimivad, mees ja naine.  Kas tänapäeva inimmaailmalossid ongi ülesse ehitatud pealiskaudsusele, kus inimhinged otsivad vaid pealiskaudset rahuldust, soovimata laskuda alla korrusele, sügavamale hingesse ja vaadata mismoodi see toimiks?

Kui kaua on mõtet sellel avatud konservil talluda lootusess leida veel sealt midagi või on tark see konserv visata kohe aknast alla ning vaadata järgi kuidas ta kukub ja keegi tal peal hakkab talluma? Sisetunne. Ilmselgelt ei ole mõtet sellel kompostihunnikul, mille keegi juba maha on kandnud enam trampida, kui näha on, et sealt ei tule enam meeldivusi. Aga oi kurjam, kui osav konservikarbist otsija inimene suudab olla. Isegi siis, kui on väga halvaks läinud, karp on nii tühi et kajab vastu – ikka otsiks, usuks, tahaks, loodaks, sooviks. Kuni lõpuks oled väsinud ja viskad ta ikka aknast alla, aga järgi ei vaata – see oleks juba liig.

Kui aus olla on neid avatud ja seisvaid konserve juba liiga palju. Üks hetk tuleb ju süda külmaks teha ja “aknast alla loopima hakata”. Ja soovitavalt tänava poole, noh kõnnib ju inimesi, you never know, kes peale astub!

Või siis on uus mood teha teatavaks siis, kui juba asjad on liikunud kaugele: ma sooviks ikka üksi olla. Või mul on liiga palju probleeme. No shit! Me keegi ei ela probleemideta, see on elu osa — poleks probleeme, poleks meid, poleks elu. Probleemid on nauditav elu osa nagu hommikune ärkamine, alguses on raske- harjub ära- lõpuks toimib. Teeks enda ja teiste elu lihtsamaks? Teeks inimesega kohtudes ja edasi liikudes selgeks ÜKSI-TEISEGA, PROBLEEMID SEISKAVAD ELU-EI SEISKA. Oli raske? Nagu üks pluss üks saad kaks. Easy. Tee asjad selgeks endale, siis on need lihtsad ka teisele. Pole valesid reegleid, valesid valikuid, vale tulevikku või valesti haiget tegemist. Märgates teise kõrval olles, et üksi on ikka hea on labane. Mitte, et mul midagi üksindust soovivate inimeste vastu on – nouuuuu, aga liiga hilja avastades seda oled sa ilmselgelt mu sõbrannade keeles “psühh“. Silmakirjalikult paar nädalat hiljem olles suhtes kellegiga, kes kuskilt kapist välja tuli. Ah jaa, nädalaid tagasi ma sain tuttavaks sõna paariga “ ma tahan üksi olla“, leidsid üksinduse? Nice, mis seal ikka ju tuleb siis näpud püsti rõõmu tunda, sain pakkuda sulle vähemalt uue silesäärse üksinduse, et siis ka ikka kestma jääks.

Kindlasti hakkab mõnele tunduma, et ma olen meeste vastane või peangi neid konservikarpideks. No ei, ma armastan härrasid, aga sama palju armastan seda, et mehed ja naised on eraldi nähtused, selle üle mõ
tlemist ja jauramist, lõputu noh… Lõputud asjad on head.

Mulle hakkab üha rohkem tunduma, et tänapäeva maailm ongi ülesse ehitatud ainult seksile. Aga kui aus olla, siis see seks on ainus asi maailmas, mis alati müüb…