OHMYGOSSIP – Peale sünnitust end peeglist vaadates tundsin ennast kohutavalt. Kõik ei olnud ju päevaga samasugune kui enne rasedaks jäämist! Kaks esimest päeva haiglavoodis veetsin põhiliselt televiisorit vaadates.  Itaalia telekanalid näitavaid vaid perfektseid kehasid, mida ei kata enam isegi riided! Liha luudel pole ja riietus on sama hea kui olematu! See ei aidanud kaasa minu pahale tundele: “Issand, ma olen nii paks!”

Tegelikult ei olnud ma sugugi ülekaalus peale sünnitust! Mõned ülekilod siia sinna, keda see tapab. Ma sain emaks, see on täiesti normaalne, eks?! Kuid sellel esimesed kaks/kolm nädalat olid minu jaoks kohutavad! Peas ei olnud kõik päris korras. Ennast armastada ei suutnud. Ja see ei olnud selle süü, et hormoonid möllasid, vaid selle, mida ma enda vanu pilte, telekat või ajakirju vaadates nägin! See vaatepilt tekitas kadedust ja südames oli tunne, et nüüd ei armasta mind enam keegi!

Kodus käivad mul ajakirjad nagu Cosmopolitan, Vogue ja Elle. Neid sirvides tuli peale tunne nagu ma oleksin MISKI VAAL! Seda põhjustasid kohutavalt kõhnade naisterahvaste pildid, kaunid ja säravana tunduvad naised, pea et igal lehel…. siit siis ka küsimused suurele ringile — kui juba mina ennast niimoodi tundsin, kuidas tunnevad ennast meie tütred ja sõbrannad või ka emad? Kas sellist eeskuju meile kõigile vaja ongi? Miks ei ole ma veel leidnud ajakirja, mis on mõeldud kogukatele naistele? Või siis vähemalt tavakaalulistele? Miks ekisteerivad vaid ajakirjad dieedi pidajatele ja miks ei eksisteeri paljudes poodides üle XL suuruseid riideid?

Muidugi on rasvasel ja lahjal kaks erivevat tähendust! Kes on ennast käest lasknud ja kes on anorektik! Mingi piir, peab kehakaalul siiski olema, kuid kas see piir on see, mida meedias vahendatakse?

Meediapeeglit kirjeldades näevad naised välja enamasti kenad, saledad ja seksikad ning mehed sageli musklites ja ahvatlevad. Seepärast olengi arvamusel, et tänapäeva noorte toitumishäired tulenevad just sellest, mida nad näevad. Enam ei ole oluline kuidas ennast enda kehas tunned, vaid see, kuidas teised arvavad, et peaksid tundma! Mitte ainult pildid ei põhjusta söömishäireid, vaid terve see maailma arvamus, et ilu on hädavajalik. See tekitab lastes söögihäireid. Ilu mõõdetakse klišee abil, et seda saab müüa ja peabki müüma, sest raha on kõige tähtsam. Lapsele sisendatakse, et tuleb elus jõuda nii kaugele, et emme-issi sõbrad-naabrid aias imestaksid. Ei tule meeldegi lastele öelda, et elu teeb elamisväärseks looming, lähisuhted ja võime oma elu ise juhtida.

Noored tüdrukud püüavad tänapäeval saada modellideks. Selleks aga on vaja keha kilu mõõdus hoida. Teadmata, et nende modellide kehad on photoshopi abiga sellisteks ajakirjanduse jaoks maalitud,  tahab 1 noor neiu 10st välja näha just selline, et luud ja kondid näha! See on moes! Arvate, et nooruke viitsib selleks ennast liigutada või valib ta “kergema” tee ja ütleb “Ei!” laual olevale toidule? Hmnjah! Võin kindlalt väita, et paljud valiksid just selle teise tee.

Vaatamata kõigele sellele, mida ma siin üleval kirjutasin, olen ka mina selle kõige ohver, tahan ma või mitte. Kõik need perfektsed pildid ajakirjades ja meedias ajavad ka minu tundma ennast koleda ja kogukana. Ükskõik kui peenike ma ka ei oleks! Olen tõestus sellele, et tahes-tahtmata see meedia maalitud pilt mõjub meile! Aga ehk ongi parem, et ma ei saa näljutamist ja dieeti praegu endale lubada? Nii ei kasva mu laps mõttega, et ilu on põhiline. Võib olla selleks ajaks, kui mu laps on suur, eksisteerivad ka ajakirjad, kus ei räägita vaid dieedist ja modellindusest! :) Anname ka Gossip.ee’ga oma panuse selleks!

Kirjutasin just Google otsingusse “PERFECT BODY”. Mis te arvate mis vaatepilt mulle seal avanes? Poolpaljad ja lausa ebarealistlikult perfektsed, sportlikud kehad! Üks on kõhnam kui teine.

Selle toidu ja kaalu jutu peale läks kõht tühjaks! Lõpetan ja liigun köögi poole!

Teie,
Kristiina

Loe ka:
Kristiina Kalberg: Üle 40 aastased mehed on minu arust parimad!