OHMYGOSSIP – Nagu ikka, jätkan ma oma blogi, jagades teiega lugu kellegi elust, millest nii mõnigi võiks midagi õppida. Seekord jagab teiega oma  lugu 20-aastane Angelika. Neiu, kes on oma nooruspõlve veetnud lastekodus. Temaga rääkides, ei oleks ma elas osanud arvata, et ta on lastekodu laps! Ja miks ma oleksingi pidanud? Ta on täpselt samasugune nagu iga teine inimene! Ehk mõnest küljest isegi erilisem. Elurõõmus, heasüdamlik ja energiat täis neiu, kes ei kahetse, et poole oma elust on pidanud Pärnu lastekodus veetma! Siin siis tema lugu:

“Olin 13-aastane, kui mind ja mu kaks venda, viidi Pärnu lastekodusse. Üks vend oli siis 8-aastane, teine 9-aaastane. Pärnu lastekodusse viidi meid selle tõttu, et vanemad hakkasid jooma ja ei saanud meie kasvatamisega hakkama. Raske oli sellega harjuda, et peame nüüd nii kaugele ära minema (Elasime siis Tallinnas).”

“Mäletan, kui jõudsin Pärnu lastekodusse – kõik oli nii võõras ja harjumatu. Lastekodu koosnes rühmadest, kus olid väiksemad, siis keskmised, siis suuremad poisid ja suuremad tüdrukud. Mind pandi suuremate tüdrukute rühma. Isegi kui mind võeti sõbralikult vastu, oli mul hirm – kõik oli nii võõras ja olgem ausad, igatsesin vanemaid taga. Mõtlesin alguses, nagu päris paljud teised inimesed, et lastekodu elu on väga julm, kuid eksisin.mKõik võtsid mind omaks ja elu ei olnud sugugi nii karm ja raske. Võib-olla ka selle pärast, et olin tol ajal selles rühmas pesamuna. Kui hakkasin tüdrukutega väljas käima ja nad tegid mind teistega tuttavaks, kulges kõik hästi ja suutsin situatsiooniga harjuda.”

“Lastekodus käitutakse meiega hästi, kuigi mõned on kahepalgelised ja käivad ja räägivad, kui halvad me oleme jne, kuid sellega harjub. Inimene harjub ju kõigega! Elu siin on hea. Meil on nüüd oma peremajad, saun, jõusaal ja ka poiste tehtud stuudio, kus laulavad räppi. Igas majas on mullivann, kaks pesemisruumi, suur telekas ja suur elutuba ning ilus köök. Lastel on kahepeale tuba (kuna ma olen kõige vanem tüdruk, siis ma elan üksi toas), kellel on olemas kasupere või tugiisik, on toas ka arvuti. Miinused lastekodus? Taskuraha saab vähe. Mõni ei saa sedagi, kuna vald ei suuda maksta. Ja teiseks miinuseks see, et peab kindlal kellaajal kodus olema. ”

“Suhtlen mõlema vanemaga. Rohkem isaga. Pärast lastekodusse sattumist läksid ema ja isa lahku. Ema kolis uue mehe juurde ja isa enda ema juurde (ehk minu ja mu vendade vanaema juurde). Käime iga nädalavahetus vanaemal külas ja siis näeme ka isa. Isa enam ei joo, käib tööl ja on korralik. Emaga on asjad teisiti – joob ikka edasi. Midagi ei ole muutunud!Noorem vend ei suhtle enam emaga, kuna ta ei suuda seda kõike andestada. Mina ja mu keskmine vend suhtleme, kuigi keskmine vend ei suhtu eriti emasse austusega. Isaga saame me kõik kolm väga hästi läbi. Tagasi ema või isa juurde ei taha mina ja mu vennad minna, kuna pool elu oleme ikka Pärnus olnud ja kõik sõbrad siin. Ja neile südamest andestada ei suuda.  Ema räägib alati täis ,peaga, et kahetseb et nii läks ja et me andeks annaks, kuid see ei kõiguta meid eriti. Isaga pole me sellel teemal rääkinud.”

“Hetkel olen lastekodus kõige vanem tüdruk. Käin nüüd Viljandi Kutsekeskkoolis – jookseb viimane aasta. (Mainiks ära, et lastekodus saab elada nii kaua, kuni käid koolis) Olen oma eluga väga rahul, kuna olen leidnud enda kõrvale inimesi, kes minust tõeliselt hoolivad. Kuna hakkan nüüd kooli lõpetama, kasvatsen minna Tallinna Tehnika Kõrgkooli edasi õppima, seal õpin 3 aastat ja pärast seda arvatavasti pean lastekodust lahkuma, kuna kui ei õpi, siis tuleb oma ellu minna. Arvatavasti jään Pärnumaale edasi elama, kuna siin on väga palju inimesi, kellest hoolin ja kes ka minust hoolivad. Ning mis ma ikka teen, asun tööle!”

“Õnneks isa ja vanaema toetavad meid ja saame alati seda mida vaja, mitte millegist me puudust ei tunne. Üks mu vendadest lõpetab kooli ja kavatseb Norra tööle minna. Väike vend lõpetab ka põhikooli ning asub Tallinnasse, et kuskil edasi õppida. Vennad on ka selle eluga rahul, kuna me tõesti ei kujutaks oma elu hetkel mujal ette. Oleme tänulikud, et siia sattusime ja et kindel katus peakohal. ”

“Inimesed ei peaks arvama, et lastekodu lapsed on kuidagi teistsugused. Mitte keegi pole süüdi, et nad on sattunud lastekodusse, oleme ikka täpselt samavõrdsed nagu iga teine laps. Väga paljud koguaeg naeravad selle üle, et lastekodu laps jne. Uskuge, mõned lastekodu lapsed elavad paremini, kui mõni kodus vanemate keskel elav laps. Minu jaoks elu lastekodus on, praegu elule järele mõeldes, PAREM. Kui ma oleksin pidanud olema kodus, ei kujuta ma ette mis minust saanud oleks – kas oleksin veel elanud?!”

_______________________________________

Tahaksin omaltpoolt teile, kes te naerate kellegi üle, kes on elanud lastekodus, või mõnitate kedagi, kellel ei ole oma kodu, esitada küsimuse: MIS TEIL AJU ASEMEL ON? Mis on selles naljakat? Miks on vaja kiusata kedagi, kellel niigi raske elu seljataga? Kasvage!

Loo moraal: Need, kes nutavad juba murdunud küüne pärast või ükskõik keegi, kes nuriseb oma elu üle ja arvab, et elu on raske – mõtle sellele, et alati on keegi, kes Sinust halvemini elab! Ja et tegelikult on elu ju iga külje pealt ilus. Tuleb lihtsalt see ise ilusaks teha!

Naudi seda mis on ja ära virise.

Saadan Angelika´le ja tema vendadele suure kallistuse!

 

Loe ka:
Lugu üksinda jäänud 14-aastaselt sünnitanud teismelisest, kellelt viidi imik suure pidulembuse tõttu lastekodusse

Kristiina Kalberg: Olete te kunagi mõelnud, kui paljud teie tuttavatest on kasvanud vanemateta, kannatanud nälga, üksindust?