Raadiohääl Rauno Märks on Eveliniga koos olnud poole oma elust. Kümmet abieluaastat tähistati selle aasta augustis, kuid see kõik oleks jäänud peaaegu et olemata, kui Rauno kindlakäeliselt juba algusest peale poleks teadnud, et Evelin just see õige on.
Esimest kohtumist mäletavad mõlemad just kui see oleks olnud eile. See juhtus Alari Kivisaare poolt korraldatud noorte diskorite konkursil Tartus, Rukkililles. Evelin istus sõbrannaga laua taga ja ajas juttu, kui järsku seisis nende ees ilus sihvakas poiss, kes küsis, puna palgel, et kas tüdrukud tantsivad ka? …
Tol kevadel olid Raunol keskooli lõpueksamid, mis väga hästi ei läinud. “Mõtlen – järelikult elan”, oli kirjandi teema, milles Rauno kirjutas ühest kärbsest ja tema lennust… armastustuul oli teinud Rauno peas puta töö ja seda oli tunda ka eksamihinnetes.
Pärast kooli lõpetamist läks Rauno tööle Tartu Raadiosse, samal ajal kui Evelin suundus ülikooli keemiat õppima. Tol suvel olid noored esimest korda lahus. Evelin tundis, et ta tahab natuke ringi vaadata ja oma elu elada. Põhjuseks olid ka veel Rauno vanemad, kes toona leidsid, et nii noorelt ei tasuks veel ennast siduda, või kui siduda, siis kas sellest Evelinist ikka üks hea perenaine saab? Rauno oli Evelini suhtes kindel. Ta pidi, maksku mis maksab, selle plika endal saama. “See oli ilus suvi, mind ootasid postkastis pidevalt uued lilled, luuletused, lindistatud lood ja isegi armastuskiri, mille ta koos sõbra abiga paberile maalis. Nagu filmis…” meenutab Evelin.
Pärast mitmeaastast kooselu koliti kokku elama, kuniks nelja aasta möödudes tuli sisse teine paus. Evelin tuli Tallinasse elama, Rauno talle järgi. Sel korral hakkas Rauno jõud juba raugema ja initsiatiivi võttis enda kätte hoopis Evelin, kes leebus ja asjad selgeks rääkis. “Tundsin, et tunneli otsas oli jälle valgus, olin Eveliniga nii harjunud, et ei osanudki kohe teisiti,” räägib Rauno.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Kroonika Kodu-eri