Kurb statistika: Eestis sooritas 2008. aastal enesetapu 242 ja 2009. aastal 280 inimest. Varasematel aastatel on see arv olnud veelgi suurem. Need kiretud numbrid tähendavad kannatusi väga paljudele peredele, kirjutab ajakiri Pere&Kodu.

Katrin Rosental, kuidas aidata, kui lähedase või sõbra perekonnas on olnud suitsiid?
Esmalt tuleb selle inimese jaoks olemas olla ja mitte karta. Lihtsalt olla tema kõrval ning lasta tal rääkida kõigest, millest tal oma kaotuse ja leinaga seoses on tarvis rääkida. Kõik tunded on loomulikud. Algul on ehmatus või šokk, seejärel tuleb arusaam kaotusest. Järgnevad kurbus ja viha, miks ta nii tegi; sageli ka süütunded ja enesesüüdistamine. Hakatakse analüüsima minevikku ja mõtlema, mis võinuks olla teisiti.
On oluline lasta leinajal rääkida selles tempos ja sellest, millest tal on tarvis rääkida, ilma liigselt sekkumata ja nõuandeid jagamata. Lihtsalt kuulata ja olla toetav.

Eesti inimesel näib olevat raske teise leinaga toime tulla ja ebamugavustunde vältimiseks hoitakse leinajast pigem eemale. Enesetapu puhul on see veelgi keerukam. Tihti seostub suitsiidiga ka teatud stigma, mis võimendab häbi- ja süütundeid.
Suitsiidiga seotud häbi tuleneb suurelt jaolt religioonist, kuigi me seda ei teadvusta – kirik taunis enesetappu ja seetõttu on see olnud tabuteema. Ent leinas inimesele on tegu kriisiolukorraga ja ta vajab toetust.

Sageli on suitsiidiga seotult peres nii palju valu, et lähedased ei suuda üksteisele toeks olla ning igaüks toimetab oma valuga isemoodi. Ka sõpradel võivad olla erinevad tunded ja mõtted. Lisaks võivad tekkida arusaamatused ja konfliktid perekonna sees, mis on pingeolukorras loomulik.

Sel juhul tasub kindlasti pöörduda professionaalse nõustaja, psühhoterapeudi või psühhiaatri poole. Lein on protsess. See võtab aega ja sel on oma etapid. Tundeid ei saa vältida, kuid neist saab teadlik olla ja neid aktsepteerida. Ka oma süütundega tuleb tegelda, uurida, milline on adekvaatne süütunne – võib-olla ma tõesti jätsin midagi tegemata? Kuid on ka liigne, neurootiline süütunne, mis tegelikult ei kuulu meile. Me ei ole jumalad ja inimvõimetel on piirid. Me ei näe teise inimese sisse, kui see inimene ei praota veidigi ust oma maailma.

Kuidas käituda lastega, kui peres on olnud suitsiid?
Sõltub lapse vanusest, mida ja kui palju rääkida. Pole vaja detailidesse laskuda, kuid lapsel peab samuti olema võimalus rääkida ja küsida. Ta ei tohi oma valu ja kurbusega üksi jääda. Eestis on olemas ka leinalaagrid ning nõustamisvõimalused laste aitamiseks.

Kui keegi lähedastest või sõpradest räägib enesetapust, kuidas siis toimida? Kas seda on alati võimalik ära hoida?
Enesetapu- või surmajuttudesse tuleb suhtuda tähelepanelikult ja neid tõsiselt võtta. See on appikarje, et midagi on väga valesti.
Kõige parem, kui enesetapumõtetega inimene nõustub minema professionaalse terapeudi juurde, et oma eluasju lahti harutada ja leida lahendusi.

Ma arvan, et väga suur hulk enesetappe on tehtud depressiivses seisundis. Ent depressiooni on võimalik ravida antidepressantide ja psühholoogilise nõustamisega. Depressioonis inimene võib ummikusse sattuda: ta ei näe enam lahendusi, kõik paistab mustades värvides ja lootusetu. On ohu märk, kui inimene selle asemel, et oma probleemiga tegelda, hakkab rohkem alkoholi tarvitama. Ühest küljest alkohol tuimastab, teisest küljest süvendab depressiooni. Sageli tehakse enesetapp alkoholi mõju all.

           “Kuid ka kõige keerulisematele olukordadele on lahendused.
           Inimelu on seda väärt, et tasub kõik variandid ära proovida.”

Mõnel juhul pole inimene, kes mõtleb enesetapust, nõus abi otsima. Siis on tähtis, et tema lähedane, kes tunneb end abituna, räägiks oma lähedaste või sõpradega, või kui seda teha on väga raske, pöörduks terapeudi poole. Võib-olla keegi teine saab enesetapumõtetega inimesele paremini ligi.

Tihti tahetakse oma raskustega ise hakkama saada, tundes piinlikkust ja häbi. Siis tasub mõelda nii: kas mina oleksin toeks oma sõbrale, kui ta murega minu juurde tuleb? Raskustest või murest rääkida pole häbiväärne. Ükski lugu pole lihtne ega sarnane teisega. Ent lahendused on olemas ja raskustega tuleb tegelda. Loota, et miski läheb iseenesest üle, ei tasu – enamasti lähevad mahavaikitud asjad hullemaks.
Mõnikord pöörduvad inimesed abi järele kohe, kui nad on midagi ränka üle elanud. Mõnikord pöördutakse oma lahendamata leinaga alles aastate pärast. Ma tahan rõhutada, et kunagi pole liiga hilja endaga tegelda.

Ekspertide sõnul on võimalik, et ummikusse sattunud inimesi on seoses majanduslangusega üha rohkem.
Kriisid on mõnes mõttes loomulikud. See on aeg, kus tuleb kokku hoida. Koostööaeg. Siin aitavad kaasa head lähisuhted, kus jagatakse raskusi ja räägitakse.  Kriis ei ole katastroof, vaid see aeg ja koht, kus tuleb elule värske pilk heita. Võimalik, et kõik senitoiminu ei tööta enam ja vaja on muutusi. Ent hoolimata sellest, mis elus parasjagu toimub, on iga inimene oma lähedastele ja sõpradele väärtuslik.