Kadile on alati meeldinud end liigutada, kui välja arvata koolis kohustuslik suusatund ning hüpped üle kitse. “Hakkasin suisa nutma!” meenub Kadile tema kooliaegne hirm. Teiste seatud ootuste puhul tekib isepäisel tütarlapsel alati trots. Näiteks kohustuslikku kirjandust ta kooliajal tihtipeale ei puutunudki, vaid võttis kätte hoopis mõne muu paksu raamatu, kirjutab ajakiri Tervis Pluss.
Spordialadest on Kadi proovinud sõprust sobitada veel võrkpalli ja aeroobikaga. Viimasega arvas ta end jätkavat veel mõnda aega, ent elu kandis Kadini midagi talle palju omasemat. Koduklubi otsinguil kohtus ta aeroobikatreener Terje Hakmaniga, kes oli just naasnud Soomest koos praeguse treenerist abikaasa Jocke Salokorpiga. Ühes aeroobikafestivalide korraldaja Vivi Salusaarega organiseeris kolmik Tallinna ashtanga jooga klubi ning kutsus Kadigi sinna bodybalance’i ja jooga treeningutele.
“Algul treenisin 2–3, siis juba 5 päeva nädalas,” särab Kadi, rääkides oma uuest elust. “Kunagi ütlesin trennis välja, et oleks lahe proovida treeneriametit. Arvasin, et see oleks vahva väljakutse. Olin ka tubli treenija ning Jocke viskas ühel hetkel õhku võimaluse, et minust võikski saada bodybalance’i treener. Mulle sobis see imeliselt! Läksin treenerikursustele. Pidin andma tunni teiste treenerite ees, see võeti filmilindile, saadeti Rootsi hindamiseks ning minust saigi litsentseeritud treener.”
Klubis Ashtanga Yoga Tallinn alates mai keskpaigast bodybalance’i treeninguid enam ei tehta, vaid jätkatakse puhtalt joogaga. Kadit võib seal kohata joogaassistendi rollis. “Loodan, et minust saab ükskord ka joogatreener – olen sellele reele kord astunud ning tunnen end seal väga hästi.” Teekond joogatreeneri staatuseni on küllalt pikk. Traditsioonilist ashtanga vinyasa joogat, mille assistendiks Kadi on, õpetab maailmas ainult Lino Miele, kelle joogakoolid asuvad Milanos, Roomas ja Buenos Aireses ja nüüdsest ka Tallinnas. Selle joogastiili püsimisel on suur roll Lino Miele õpetajal Sri K. Pattabhi Joisil, kes oma õpetustes järgis guru Parampara pühasid traditsioone.
Lisaks joogale õpib Kadi veel Holistilise Teraapia Instituudis. “Olen läbinud nüüdseks kaks moodulit,” räägib ta vaimustusega. “Need teraapiad ehk holistilised nelikud sobivad minuga ülihästi. Holistiline teraapia on väga hea meetod iseendani jõudmiseks. Jälle tõi elu ise need teraapiad minuni. Olin ka enne holistilisele teraapiale mõelnud, kuid ju polnud veel aeg sellega tegelemiseks.”
Kadi balansseerib tasakaalu piiril, kaldudes vahel ühele, siis teisele poole. “Rütmist välja löövad mind tunded, mis on saanud alguse mineviku probleemide üleskerkimisest. Ehk siis on asju, millest ma pole veel üle saanud. Joogat vajangi, et leida tasakaal keha, hinge ja meele vahel. See on Elu Õpetus,” ütleb naine ja toob võrdluse: “Ka muusikas on nii: lased end vabaks ja muusikal kanda, ning kõik toimib! Liiga suuri ootusi ei maksa seada. Inimese keha ja vaim liiguvad omas tempos, mis pole prognoositav. Tuleb lasta end vabaks ja mitte oodata kiireid tulemusi, muidu tekib stress, mis takistab edasiminekut. Ka nii võib ju kuhugi jõuda, kuid kindlasti mitte parima tulemuseni, ning ka enesetunne pole siis kiita.” Kadi on kindel, et põhjus, miks tema teekonnal koduklubi otsingutest joogatreeninguteni on põlenud kogu aeg roheline tuli, seisneb selles, et ta on tunnetuslikult alati tahtnud sinna jõuda.
Autor: Evelin Samuel
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Tervis Pluss