OHMYGOSSIP – Minu õe & co., kes mulle Miamisse külla sõitsid, reisiplaanide hulka kuulus veel Puerto Rico, kuhu otsustasin mõneks päevaks koos nendega põrutada.
Puerto Rico pealinn San Juan, kus (arvestamata eeslinnu) pesitseb ainult paarkümmend tuhat elanikku rohkem kui Tallinnas, asub kahe ja poole tunnise lennu kaugusel Miamist ja pileteid sai sinna isegi viimasel hetkel päris odavalt.
Ilm oli muutlik, tugevalt tuuline, kohati üllatas troopiline vihm ja esimesel ööl möllas väljas lausa torm, aga õnneks näitas edaspidi ennast vahelduva eduga ka särav päike.
Esimesed paar päeva veetsime pealinnas ringi hulkudes, proovides kohalikku toitu ja uudistades siniste tänavakividega vanalinna.
San Juanist välja sõites, et ülejäänud saart avastama asuda, nägime palju lagunevaid maju ja ka teed olid kohati auklikud. Tolmustes kaubahallides müüdi ameerika kaupadele lisaks kohalikke omapäraseid maiustusi ja delikatesse. Hinnavahet Ühendriikidega ei osanud märgata.
Esimesena jäi tee peale Bacardi tehas, mis oli kohale meelitanud hea hulga rummimaiaid turiste. Ekskursiooni eel korjas huvilised peale avatud tuurirong, millega sõideti muuseumisse, kus giid andis ülevaate kuulsa alkoholitootja ajaloost ning lasi erinevaid rummisorte nuusutada. Baaris õpetati, kuidas valmistada kuulsat Cuba Libret ja Moijtot.
Ringkäigu eest raha ei küsitud ja lisaks anti igale külastajale kaks talongi, mille eest sai vabaõhubaarist vabal valikul tasuta rummikokteile.
Meile pakkus kõige rohkem rõõmu messiruumis videotervituse salvestamise ja saatmise võimalus. Hiljem kuulsime, et umbes sama palju head tuju jagus neist ka mitmele sõbrale ja sugulasele, kelleni need e-maili teel jõudsid.
Muuhulgas peatusime teeäärses restoranis, kuhu ameeriklane tõenäoliselt oma jalga tõsta ei julgeks. Koht oli üpris räämas välimusega, aga toit oli maitsev ja teenindus ülimalt meeldiv. Ma eelistan alati oma reisidel kohalike meelispaiku külastada ning seal nendega sotsialiseeruda, et näha, kuidas tegelikult elatakse ning saada kogemusi, mis tavaturistidele kättesaamatuks võivad jääda. Hoidsin eemale isegi San Cristobal kindlusest ja Arecibo observatooriumist, mida teised uudistamas käisid.
Kohalikust söögist tooksin välja mofongo, mis kujutab endast plataanist valmistatud küpsetatud korvikest, kindla peale minnes valisin kanaga täidetud variandi ega pidanud pettuma.
Sai käidud veel imeilusas Isabela rannas, mida ääristasid nutuse välimusega baarid. Ujuma ei julgenud keegi meist minna, kuna randa uhtusid täiesti metsikud lained, milliseid ei olnud ma veel kunagi näinud. Tsunamioht tundus seal liiga reaalne!