Äsja Itaalia “odüsseialt” naasnud riigikogu liige Marko Mihkelson leiab, et Islandi tuhapilvest tekitatud kriis näitab väga ilmekalt, kui isoleeritud on Eesti ülejäänud Euroopast.
“Selle sisuks on lisaks ahtale lennuühendusele, mis hetkel ei toimi, rongiühenduse puudumine ning väga nigel maanteekoridor. Ehk siis on minu arvates ilmselge, et lisaks energiaühenduste loomisele tuleb meil märgatavalt rohkem panustada ka rahvusvahelise rongi- ning maanteeühenduste loomisele või kaasajastamisele läbi Rail Baltica ja Via Baltica projektide,” kirjutab IRLi poliitik oma blogis.
“Viimaseid projekte on kõigutatud läbi aastate edasi ja tagasi, kusjuures pidurdajaks on olnud nii objektiivsed (turu väiksus) kui subjektiivsed (huvitatud riikide erinevad prioriteedid) põhjused. Kuid nii nagu sageli ikka juhtub, näitab alles erakorraline olukord probleemi tõsidust,” nendib Mihkelson.
“Nii nagu 2006. aastal pärast Vene-Ukraina gaasikriisi hakkas Euroopa rohkem tähelepanu pöörama energiajulgeolekule ja energiaühenduste loomisele, siis nüüd peaks vähemalt meie regiooni riigid tõstatama maismaatranspordi infrastruktuuri üheks olulisemaks teemaks,” toob ta näite.
Mihkelsoni hinnangul on Eestil siin eriline roll ning kui ei suudeta veenda ka Soome kolleege, siis peaks olema võimalik teema senisest tõsisem tõstatamise Euroopa Liidu tasandil. “Ka seni väga ujuvas seisus olev Läänemere strateegia võiks siin olla üheks abivahendiks.”
Riigikogulane lubab teema tõstatada juba täna Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil, et lähemalt tutvuda mõlema projekti hetkeseisu ning arendustegevustega. “Kindlasti peaks selle küsimuse nihutama oma portfellis tähtsamale kohale ka Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas, kes on just praegu läbi elamas oma poliitilise karjääri üht tipphetke,” lisab ta.
Äsja Itaaliast tagasi Eestisse jõudnud Mihkelson sai kirjeldatud probleeme ka omal nahal tunda. “Laupäeva hommikul Roomast teed tagasi Eestisse alustades kogesin ilmekalt, kui kehv on meie maismaatranspordi infrastruktuur. Roomast Tallinna saab autoga sõita mööda kiirteid sisuliselt katkematult kuni Via Baltica otsani Poolas. Siis algab aga juba ohtlik ning tõsine heitlus raskeveokite ning vastutulijatega. See väsitab ning teeb maanteeühenduse Euroopaga piisavalt kurnavaks.”
“Rongiühendustest ei ole mõtet rääkidagi, sest isegi Varssavist Vilniuseni saab heal juhul alles üheksa tunniga. Teelõik on aga vaid 400 kilomeetrit pikk. Miks mitte minna seda teed, et panna kogu tähelepanu Euroopa rööpmelaiusega raudtee ehitamisele Tallinnast Varssavini,” küsib Mihkelson.
“Mõistagi on see suur tulevikuprojekt ning tõenäoliselt väga raskesti rahastatav, kuid samas on raske ette kujutada meie suuremat sulandumist Euroopaga ilma heade transpordiühendusteta,” sõnab Mihkelson lõpetuseks.