On hulk inimesi, kes arvavad, et higistamine on seotud ainult kas palava ilma st. kõrgendatud temperatuuri või trenni tegemisega. Tegelikult see nii ei ole. Kui ma aastaid tagasi õppisin kosmeetikakoolis, puutusin ma kokku erinevate inimeste ja nende suure mure- liighigistamisega. Mul ei olnud suurt aimu, mis probleem see selline on.
Nähes ja kuuldes tihti, et see probleem pole ainult ülekaalulistel ja meestel vaid ei pruugi üldse eelmainitutel olla ning võib esineda hoopis ka täiesti noorel ja tervel naisterahval, pani mind imestama ja tekitas huvi selle probleemi uurimiseks. Kes tunneb, et tal on sama vaevus, peaks minu artiklist kindlasti kasvõi nautke abi leidma.
Teadaolevalt ligi 3% elanikkonnast vaevleb liighigistamise e. hüperhidroosi all. Samuti higistavad ka täiesti terved inimesed, sest higistamise ülesanne on säilitada kehatemperatuur püsivana ning eemaldada mõningaid ainevahetuse jääkaineid, sooli ning reguleerida naha pHd, seetõttu pole soovitav higistamist ka täielikult vältida. Ebameeldiv higilõhn, märjad peopesad, niisked kaenlaalused, sulanud meik – midagi jubedamat on muidugi raske ette kujutada, kui soovid ilus ja hoolitsetud välja näha. Mõtlematult haarame esimesel võimalusel deodorandi järele, arvestamata, et higistamine on organismi ainevahetusprotsessi loomulik tagajärg. Pideva deodorantide, antiperspirantide, puudrite ning kreemide ladustamisega kaenlaalustesse pärsime higinäärmete normaalset tööd ning jääkained kas jäävad organismi talitlust segama või peavad leidma nahapinnale pääsemiseks uue tee. Samuti kurname maksa ja võime leida hirmutavad vinnid nahalt. Pärssides higinäärmete normaalset tööd võime tekitada uusi ja raskemaid probleeme. Liighigistamine aga vähendab naha kaitsevõimet ja organism muutub vastuvõtlikuks nakkushaigustele.
MIS ON HIGI?
Higi on higinäärmete eritus e. sekreet: lõhnatu segu veest, suhkrust, sooladest ja orgaanilistest hapetest. Higi koostises kaotab organism erinevaid mineraalsooli, uureat ja lenduvaid rasvhappeid. Viimased annavadki higile spetsiifilise lõhna. Meie nahas on 2-3 miljonit higinääret, millest vaid osa on aktiivsed. Nahk on kaetud kahte tüüpi higinäärmetega.
* Merokriinsed higinäärmed (neid on tihedalt peopesas ja jalatallal), mis avanevad otse nahapinnale, reguleerivad kehatemperatuuri ja valmistavad harilikku higi. Selle higi eemaldamine pole soovitatav. Kokkupuutel nahal olevate bakteritega ei hakka see ebameeldivalt lõhnama.
* Apokriinsed e. lõhnanäärmed asuvad üksnes mõningais kehapiirkondades (kaenlaaugus, rinnanibude ümbruses jm.) ning avanevad harilikult karvanääpsu ja eritavad tugeva lõhnaga higi.
Higinäärmed teevad neerudega mõnes mõttes sarnast tööd (tugeva higistamise korral väheneb uriini hulk märgatavalt). Apokriinsete higinäärmete talitlus allub hormoonide mõjule. Inimeselt aurub higistamisega ööpäevas 500-1000 ml vett.
PEAMISED TEADAOLEVAD HIGISTAMISE PÕHJUSED:
Higistamine ei kaasne üksnes raske kehalise töö või kõrge välistemperatuuriga. Põhjuseid on teisigi. Peamisteks võib lugeda:
1. termiline: suurendatud füüsiline tegevus (trenn, jooks, raske füüsiline töö jm.), ägedad infektsioonid millega kaasneb palavik, kõrge välistemperatuur, mis tõstab kehatemperatuuri (näiteks palav ilm, saun);
2. emotsionaalne: põhjuseks stress, pinge, hirm ja põnevus;
3. hormonaalne: esineb raseduse ja menopausi ajal ning murdeeas;
4. farmakoloogiline: tuleneb haigusest. Põhjuseks ravimid;
5. gustardne: põhjuseks vürtsikad toidud, alkohol, kohv, kuumad joogid-söögid. Eriti läheb higiseks nägu või ainult ülahuule piirkond;
6. ülekaalulisusest põhjustatud: organism püüab liigsest kaalust higistamisega vabaneda;
7. spontaanne: põhjus teadmata.
MIS ON LIIGHIGISTAMINE?
Liighigistamine e. hüperhidroos on higistamine normaalsest tugevamal määral, kui vajalik keha harilikuks soojaregulatsiooniks. Arvatakse, et kuni 2-3% rahvastikust kannatab tõsise liighigistamise all. Mõnede uuringute järgi peab end ~25% inimestest “tugevateks higistajateks”, vähemalt aeg-ajalt. Probleem algab tavaliselt lapse –või noorukieas, esinedes sagedamini peopesadel, taldadel või kaenla all. Diffuussele ehk üle keha higistamisele on iseloomulikum hilisem algus ja konkreetne põhjus. Kui higi sõna otseses mõttes lausa voolab, jääb välispidistest vahenditest ja väheks. Tuleks kindlasti konsulteerida närviarstiga, mõningatel puhkudel isegi endokrinoloogiga. Arst teeb kindlaks, kas ebameeldivused ei pärine juba lapsepõlvest, suurenesid need ehk suguküpseks saamise aegu ja kas higistate palavuse või eeskätt erutuse tõttu.
KUIDAS MEIE ORGANISMI MÕJUTAVAD ERINEVAD ANTIPERSPIRANDID, PERSPIRANDID JA MUU KEEMIA?
Antiperspirantide ja perspirantide otsene ülesanne on takistada higistamist ja sellega kaasnevat higilõhna. Nii antiperspirante kui ka perspirante kutsutakse üldnimega deodorant (olgu siis roll-on, stick, sprei või kreem).
* Antiperspirandid segunevad higiga higinäärme sees ning moodustavad ajutise tõkke – ummistavad higinäärmed.
* Perspirandid piiravad bakterite aktiivsust ja matavad ebameeldiva lõhna, kuid ei takista higistamist. Eesmärgiks ebameeldiva lõhna vältimine.
* Tooted, mis sisaldavad alkoholi, lõhnaaineid ja baktereid hävitavaid aineid, on desinfitseeriva ja higistamist pidurdava toimega. Kuid – alkoholisisaldusega toode võib põhjustada nahaärritust ja pole soovitatav allergilise või tundliku nahaga inimesele.
* Apteekides on saadaval higilõhna neutraliseerivad kreemid, mille komponendid on taimset päritolu. Nad lõhuvad higi bioloogilist struktuuri, takistades ebameeldiva lõhna tekkimist ega sule nahapoore.
* Talk ja ihupuuder ei takista higistamist. Talk imab enesesse naha niiskust. Talki ei kasutata üle keha, vaid tupsutatakse nt. rinnaalustesse, varbavahedesse ja kõhuvoldikeste vahele.
KUIDAS SAAME HIGISTAMIST ISE VÄHENDADA?
1. Kõigepealt tee kindlaks oma nahatüüp. Seda saab teha kas nahaarsti või kosmeetiku juures. Naha rasvasisaldus, niiskus ja tundlikkus on igal inimesel väga erinev. Need omadused on suures osas pärilikud, aga sõltuvad ka elueast, keskkonna mõjutustest, koormustest, haigustest, arstimitest ja meeleolust. Tervendav nahahooldus peab kindlasti arvestama naha tüüpi, et avaldada parimat toimet.
2. Peske end regulaarselt happeliste pesugeelidega või leelisevabade seepidega, mis on happelised, pH 5,5 nagu nahal ja säilitavad ning tugevdavad nahka kaitsvat hüdrolipiidkihti (parimad apteegis saadavad SebaMed ja Eucerin). Hariliku seebiga pesemisel muutub nahk vastuvõtlikuks infektsioonidele, ärritustele, allergiale ja liigkuivamisele.
3. Tehke veeprotseduure: naha veresoonte gümnastikat (külm ja soe dušš vaheldumisi), kümmelge tihti külmas vees, sest jahe vesi rahustab rasunäärmeid.
4. Puhastage ja koorige nahka, siis eemaldub nahalt kuivanud higi, rasu ja surnud rakud ning avanevad ummistunud poorid, mis soodustavad nahal bakterite teket ega lase sel normaalselt hingata. Väga head on näiteks Decleori Lait a Démaquiller sametpehme puhastuspiim, mis sisaldab mandli&otil
de;li ja laimiõievett, ning kuivale nahale mõeldud puhastuskreem Creme Démaquillante Nutrivital, mis on segu eeterlikust õlist, avokaadost, kurgirohust, taimeõlidest ning glütseriinist; Eucerini probleemse naha puhastusgeel ja lipiididega dušigeel; kergetest aroomteraapia koorijatest on mõnus Elisabeth Frenchi Tea Tree koorija ning Johnson&Johnsoni kooriv puhastusgeel.
5. Eemaldage kaenlaalused karvad. Seejärel võite kasutada näiteks Florena raseerimisjärgset palsamit.
6. Eelistage naturaalseid kangaid (linane, puuvill) sünteetilistele. Kandke õhemaid riideid (madalamal temperatuuril kulutab keha rohkem kaloreid).
7. Pihustage jalgadele higistamist vähendavat vahendit Gutasept FP või määrige pärast pesemist Nu Skini Epochi mõnusa jalakreemiga. Kanda tasuks kindlasti naturaalsest materjalist õhku läbilaskvaid jalanõusid ning imavast materjalist sisetaldu.
8. Oluliselt mõjutab higistamist toiduvalik. Väga kasulik on vee joomine (miinimumini aga soovitatav viia kohvi ning alkohoolsete jookide tarbimine). Higistamist see otseselt ei peata, aga higi kontsentratsioon on joodud vee arvel lahjem ning tekib ka vähem tuntavat higilõhna. Vesi hoiab keha temperatuuri võrdlemisi püsivalt vahemikus 36-37 kraadi.
9.Kasulik on juua ka looduslikke teesid. Parim on kõrvenõgesetee. Väga tõhusad on ka apteegis müüdavad teed, mille hind on soodne, 10-20 krooni ringis. Vähendada tuleks liha ja teravamaitselise toidu söömist ning eelistada taimetoitu (salatid, puu- ja juurviljad, marjad), milles alused-happed tasakaalus.
10. Maitsestamiseks võiks kasutada salveid, tilli, peterselli, köömneid, sibulat, murulauku.
11. Paastu- ja veepäevad (täiskasvanud inimeste füsioloogiline veetarve on normaalolukorras kuni 40 ml kehakaalu iga kilogrammi kohta) ei teeks ka paha, sest nii saab organism puhastuda ja puhata. Keda siiski söögiisu pitsitab, peab kindlasti järgima toidutabelit, sest liigsed kilod on kerged tulema ning sellega käib kaasas ka higilõhn.
12. Järjepidev treening
Üha sagedamini on probleemiks istuv eluviis ja sellega kaasnevad liigsed kilod, seepärast on soovitatav vähemalt paar korda nädalas teha trenni, et tagada vaimne ja kehaline tervis. Kui piisavalt ei treenita ning toitutakse valesti, kahaneb lihastoonus ja keha rasvasisaldus kasvab (rasvumiseks loetakse olukorda, kus keha rasvkoe hulk on suurenenud ning rasvkude moodustab kehamassist 25…50%). Suureneb väsimus, ainevahetus aeglustub, energiatase langeb. Alustada võiks jalutuskäikudest ja hommikvõimlemisest. See ei pea endast kujutama poole- või tunnipikkust meeleheitlikku pingutust, mida järgmisel päeval enam korrata ei taha. Piisab ka 5-15 minutisest harjutuste tsüklist. Päevane tervisetrenn ei tohiks enam muret tekitada, sest suur osa häid spordisaale pakub kõikvõimalikke treeninguvõimalusi alates kickboxing’ust ja lõpetades vesivõimlemisega.
VÕIMALIKUD LAHENDUSED HÜPERHIDROOSI RAVIKS: &nb sp;
1. Üks võimalikest ravidest on psühhoteraapia. Hüperhidroos on enamasti tingitud pidevast hirmust ja murest. Siis häirivad juba higilaigud riietel ning ebameeldiv lõhn, mis omakorda suurendavad higistamist. Hirmutunde raviviisi saab määrata arst, sõltuvalt haigusnähtude iseärasustest on see väga individuaalne.
2. Tõhusaid tulemusi annab ka autogeenne treening. Selle korraldamisel on abiks tänapäevane tehnika: mõõdetakse südametegevust, hingamissagedust, temperatuuri kõikumist jm. parameetreid ja arvuti analüüsib saadud andmed. Selle teabe varal valib spetsialist lõdvestusharjutused ja lihtsa emotsioonide treeningu. Harjutusi tehes näeb patsient ekraanilt, kuidas kõik näitajad aegamisi normi jõuavad. Juba mõne niisuguse seansi järel võib inimene ilma arvutita ennast valitseda stressisituatsioonides ja seega saada higieritus teatud määral kontrolli alla.
3. Kui kõik eelnev on proovitud, aga abi sellest ei ole, on võimalik teha sümpatektoomiat: närvitüvi lõigatakse läbi või eemaldatakse osaliselt. See operatsioon lõpetab probleemsete kohtade higistamise. Sümpatektoomia tulemusel kaob probleemsete kohtade higistamine 95 – 98% inimestest, küll aga tekib 40% juhtudest pärast sümpatektoomiat kompensatoorne hüperhidroos. See on mõõdukas higieritus rindkerel, kõhul ja seljal. Erilist probleemi see siiski ei tekita. Operatsioon on suhteliselt lihtne ja vähe traumeeriv. Tehakse 1 – 2 tillukest torget nahka, ja juba järgmisel päeval on ihu kuiv ja enesetunne hea. PS! Sümpatektoomia on vastunäidustatud südame ja kopsupuudulikkuse puhul!
4. Iontoforees on veeprotseduur, mille ajal juhitakse nõrk elektrivool nahka. Iontoforees võib olla üpris efektiivne peopesade ja taldade higistamise puhul, kuid suure ajakulu ja töömahukuse, samuti pikaajalisema mõju puudumise tõttu seda väga palju ei kasutata. Sageli ei pruugi ka protseduuri efekt olla tugevam kui antiperspirantidel.
5. Botuliintoksiin blokeerib närviülekande higinäärmetele. Botoxit süstitakse eelkõige kaenla-aluste ja labakäte higistamise korral, kui antiperspirandid ei ole aidanud. Ravimit süstitakse nahasiseselt paljudesse punktidesse, keskmiselt 1-2 cm vahedega. Higistamine peatub keskmiselt 4-8 kuuks.
6. Pindmist liposuktsiooni tehakse samuti üldnarkoosis. Näidustuseks on kaenla- aluste liighigistamine, mis ei ole allunud konservatiivsematele ravidele, sealhulgas Botoxile. Läbi mõne väikese nahalõike eemaldatakse küreti abil naha-alust kude ja suurenenud higinäärmeid. Operatsiooni efektiivsus on 95%, kuid aja jooksul, tüüpiliselt 6 kuu jooksul, võib näärmekude ja higistamine taastuda.
7. Erinevad spetsiaalsed suukaudsed retseptiravimid