Viimasel ajal on karjuvalt silma torganud, et mitmed liidertabloidid riputavad üles täiesti kontrollimata pressiteateid, suvalistelt “allikatelt” saadud kontrollimata fakte ning kõige tipuks on nad teeninud sellega ka artistide poolt naeruvääristatud ning üleoleva suhtumise.
Naljakas on peaaegu üle päeva lugeda, kuidas isegi algaja artist mängib Eesti suurimate tabloididega – kelle naine on “rase”, kes “kolis” teise linna, kes “seksib” mitme mehega, kes on “surnud”, sest ei vastanud telefonile või on endast youtube´i purjus peaga naljavideo üles riputanud jne. Neid näiteid on lõputult. Ka see, milliseid väljamõeldud pressiteateid saadetakse ja kuidas leidub meediakanaleid, mis need viitsimatuse tõttu natuke tausta kontrollida, ka kohe lahkelt üles riputavad, on täiesti uskumatu. Täiesti vastutustundetu oma lugejate suhtes, kellele esitatakse valet tõe pähe. Nii lehetoimetustel, kui ka ajakirjanikel peaks olema väga suur vastutus lugejate ees, on väga suur vastutus lugejate ees.
Välismaal, näiteks Ameerikas, ei juhtu selliseid apse kunagi… Ma ei räägi kellegi isehakanu blogist, vaid ajakirjadest ning ajalehtedest. Te ei kohta kunagi üheski prstiižses, ka kollases ajakirjas uudist, mis on ajakirjanikul ilma fakte kontrollimata kergekäeliselt üles riputatud. Osaliselt on selle põhjus selles, et ameeriklased käivad kohut põhimõtteliselt iga asja pärast ning “ma annan su kohtusse”, on väga levinud ähvardus. Sellised uudised ei puuduta mitte ühte konkreetset inimest – iga uudis mõjutab ka tema sugulasi, isegi tuttavaid. Kui ilmneb, et kellegi parim sõber on näiteks pedofiil, siis jätab see tahes või tahtmata märgi ka lähedastele, eriti nõme, kui see oli “nali”. Teiseks on ajakirjanikel palju parem haridus, või siis väga palju kõrgemad eetilised tõekspidamised ning üleriigilise lehe toimetuses ei ole praktikantidel-kooliõpilastel õigust uudiseid otse trükki või interneti avarustesse lasta. Toimetustes on väga range hierarhia ning väga ranged sise-eeskirjad.
Eestis püütakse kangesti jätta muljet, et kollane meedia võib teha, mida tahab. Ei, ei tohiks. Tabloid ei ole midagi, mis võiks valet toota, tabloid peab tootma meelelahutust. Uurima tausta, mitte välja mõtlema. Intervjuusid tegema, refereerima vaid allikaid, mida usaldavad ning kellestki, eriti negatiivsete uudiste avaldamisel, küsima mõlema osapoole kommentaari.
Ning veel on üks ebameeldiv trend – jutt lõigatakse kontekstist välja. Ma ei pea näidet kaugelt otsima. Kui ma avasin portaali, siis mitmed väljaanded küsisid küsimusi stiilis “kas sul on plaan meile kannale astuda?”, “miks sa arvad, et sa ellu jääd, kui näiteks toptop pani just uksed kinni?”, “millise vea tegi minu meelest Ingrid Tähismaa (tänase nimega Veidenberg)?”, “mis on sinu strateegia?”. Kui ma vastasin, et kavatsen investeerida ettevõtmisesse rohkem oma tööd kui pere raha, siis ilmus pealkiri “Ingrid Tähismaa oleks pidanud rohkem tööd tegema”. Ma seletasin, et ei pea vajalikuks tingimata kontorit vanalinnas ja kümmet töötajat, samuti, et veebilehe ning ajakirja tegemine on väga erinevad asjad ning esimeses on mul tunduvalt rohkem kogemusi. Ma helistasin kolm korda ning kirjutasin mitmeid meile, aga lugu ei pandud ikka sellisena, nagu mina selle andnud olin – sest nii müüb. Müüb muidugi – Eesti meedia müüb maha ka oma sõbrad ja lähedased, aga mis põhiline… lõpuks müüb maha ka enda. Sest lugeja lõppude lõpuks ei ole siiski loll ja tühi mull läheb ühel päeval lõhki ning tsirkuse vahele tahaks vahel ka ampsukese leiba.
Uskuge või mitte, aga müüvad ka head ja ausad uudised.