OHMYGOSSIP – On neljapäeva pärastlõuna, täna on lõpuks üle üheteistkümne teeloleku päeva minu esimene vaba hetk! Oh mida kõike ma selle päevaga ette võtan, mõtlesin eile õhtul. Magan ja puhkan, magan ja veelkord magan! Mõeldud, tehtud, aga… Katsu sa siin niiväga magada kui sisemine rütm elab omasoodu edasi.

Esimene automaatne äratus toimus kell viis, siis kell seitse ja niimoodi pool unes, pooleldi ärkvel, uimerdasin ennast lõpuks kell üheksa voodist välja. Hakkasin oma fännikirjadele vastama, homseid kaarte signeerima ja tegelesin asjadega, mis on järjekorras viimaste päevadega kuhjunud. Täpsustuseks, mis on fännikaardid, mida ma igal õhtul signeerin? Need on viimase singli „Shadow On The Wall“ kujundusega postkaardid, mille tagaküljel on minu kodulehe aadress, Facebook, Twitter, Myspace ja muude keskondade andmed. Iga laps saab peale kontserti endale mälestuseks ühe fännikaardi ning et asi oleks erilisem ja väärtuslikum, olen kõik need kaardid käsitsi signeerinud.

Alguses ei tundunudki see mõte väga eriline, kuid tänaseks olen signeerinud ligi kakskümmend tuhat kaarti ja võin kinnisilmi oma autogrammi ükskõik kuhu kirjutada. Mõnel õhtul on küll selline tunne, et veel unes käib käsi signatuuri rütmis. Käimas on tuuri neljas nädal ja väsimus hakkab peale tulema. Koole tuleb aina juurde ning algse nelja nädala asemel on tuuri pikkus veninud kuuele nädalale. Mäletan, mil mu tuurmanager Martin saatis mulle esimese tuuri ajakava dokumendinimega -„Hannah Schooltour V1“. Juba mõne päevaga toimusid muudatused ja lisaesinemised, tulid meilid V2 ja V3, eile saabus postkasti ajakava nimega „Hannah Schooltour V33“. Pea igas koolis on ajakirjanik ja fotograaf kohalikust ajalehest, kes on siiani imestunud ja üllatunud info mahust, mida lastele edastan. Nii mõnigi tuleb end geograafiliselt harima.Tänaseks olen käinud kolmekümne kahes koolis ning tekkinud on mingi arusaam ja mulje briti koolidest ja õpilastest.

Üldjoontes olen täheldanud, et mida vanem ja väiksem on kool, seda parem ja avatum on õpetajate ja õpilaste suhe. Kõik koolid on oma direktori ja õpetajate nägu. Nii nagu suhtuvad nemad õpilastesse, saavad nad suhtumise ja käitumise vastu. See on tegelikult väga huvitav. Näen koole, kus direktor tuleb mulle ukse peale käsi pikalt ees vastu, õpetajad on lastele rääkinud, kes külla tuleb, kuidas muusikat kuulata ja kuidas esinemise ajal käituda. Paljud koolid on joonistanud silte ja pilte, erinevaid loosungeid, mida nad kontserdi ajal pea kohal hoiavad. Peale kontserti räägib õpetaja lastele, kui tähtis on ka kogu geograafia ja käsitöö osakaal, millest oma 45-minutilise seansi ajal räägin. Direktor tunneb huvi minu tegemiste vastu ja soovib edu – sellistes koolides on võrratud õpilased. Avatud ja kaasaelavad, rõõmsad ja naerusuised. Nad julgevad oma emotsioone välja näidata ning jagavad oma vaimustust. Koridorides on laste joonistatud pildid, igalt poolt vaatab vastu ühise loometegevuse ja koostöö tulemus. Seinu kaunistavad laste kirjutatud loosungid, kuidas selles koolis käitutakse, teineteist kuulatakse ja üksteisesse suhtutakse. Sildid sellest, et keskkonda tuleb hoida ja nõrgemaid aidata.

Samas on koole, kus vastuvõtjaks on ükskõikne ja kohati närviline, ületöötanud pedagoog, kes suhtub lastesse külmalt ja üleolevalt ning täpselt samasuguse käitumise saab ta ka õpilaste poolt vastu. Sellised lapsed on kinnised ja tihtipeale kompleksides. Nad nagu tahaks kaasa plaksutada, püsti tõusta ja end muusika rütmis liigutada, kuid kardavad kaasõpilaste ees naerualuseks jääda. Selline seltskond tavaliselt põrnitseb ebalevalt enda ümber ja ei oska seisukohta võtta. Kui kellelegi silma vaatan ja naeratan, pöörab laps piinlikult pilgu ära. Viimaselt kirjeldatud koole on kogu minu tuuri jooksul olnud kaks. Mõlemad väga ilusad ja suured koolimajad, uued ja moodsad ruumid, korralikud aulad ja uhked vastuvõtutoad. Vanusegrupp 13-16 eluaastat. Martinil on selliste õpilaste jaoks olemas oma väljend – „to cool for the school“, ehk siis liiga lahedad/popid, et koolis käia. Ja just nii see ka on. Kõige huvitavam selle asja juures on see, et paraku just need koolilapsed sööstavad esimeses järjekorras minu Facebooki ja kodulehele kirjutama. Kirjad on pikad ja huvitavad, on näha, et vajadus ennast väljendada on nendel lastel tunduvalt suurem. Sellised on minu väikesed tähelepanekud koolide erinevuste suhtes. Eks ka rahvused on väga erinevad, nii olen külastanud mustanahalisi koole, põliseid briti koole ning ka peamiselt moslemitest koosneva publiku ees on üles astutud.

Teisipäeval ööbisin ühes väikeses linnas nimega Coningsby. Hommikul käisin Banovallum School’is, kus oli väga armas ja soe vastuvõtt ja peale lõunat ootas eest Coningsby St. Michaels Primary School. Kahe kooli vahel oli aega kolm tundi ja nii sai natuke kohalikus piirkonnas ringi vaadatud. Väike unine linnake oma tillukese delikatessipoe ja lihabutiigiga. Koertega hommikusi ringe tegevad kummikutes vanapapid ja lillemüüjaga juttu ajavad sätitud vanaprouad. Nurgapealses pubis on päikesepaistel istet võtnud kaks kulunud pintsakute ja päevinäinud sonidega meesterahvast, kes lärmakalt juba teist õlleklaasi lõpetavad. Nii see elu siin käib. Pubikultuur on endiselt hinnas, mis sest, et viimaste kuude majandusraskustes on tuhanded pubid üle Inglismaa oma uksed sulgema pidanud.

Sõidame oma tuuribussiga mööda tillukest külateed, kahel pool teed lambad ja hobused, lehmad ja sokud. Loomi on siin palju, põllud on kenasti korras ja heinamaad ääristatud aedadega, jällekord tõden – Inlismaa maapiirkonnad on tohutult ilusad. Kuna eelmise tuuri käigus sai ainult suuri linnasid nähtud ja mööda neljarealist maanteed kihutatud, siis seekord on just need väikesed maakohad mu südame vallutanud.

Eelmisel kolmapäeval veetsin kaks päeva Liverpool’is. Lisaks koolidele sai käidud kolmes raadiojaamas intervjuud andmas ja esinemas. Üks neist, BBC Merseyside on olnud mitu aastat mu toetaja. Legendaarne DJ Billy Butler on just väidetavalt see mees, kes omal ajal bändi The Beatles avastas. Billy Butler on seitsmekümnele lähenev hallipäine härrasmees, kes BBC Merseyside’i eetris olnud juba aastakümneid. Ta on armastatud raadiohääl, kelle huumor on ehtsalt britilik ning kes võib vahel oma külaliste suu sõna otseses mõttes lukku panna. Esimest korda kohtusin Billy’ga kolm aastat tagasi, mil tegin oma esimest raadiotuuri. Kuna BBC Merseyside’i raadiomajas on saal tiibklaveriga, esitasin pooletunnise intervjuu käigus kolm lugu live’s. Olin natuke pabinas ka, sest mind oli hoiatatud saatejuhi krõbeda huumori eest. Peale oma singlit „You & I“ nõjatus Billy mõtlikult klaveriotsale ja küsis loo refräänile viidates kui suured siis need küünlad seal Eestis ikkagi on? /loo refrään – there was only you… you and I… and by the candle light we made love all night… /„No nii“, mõtlesin – „see on nüüd siis see koht, kus ta mu proovile pani“ ja vastasin – „küünalde suuruse kohta ei oska ma midagi öelda, tean vaid, et nad kestavad väga kaua“. Billy nägu lä
ks laia naeru täis ja nii olingi ta südame võitnud. Kolme aasta jooksul olen tema saates käinud viis korda ning tema toetus ja poolehoid minu tegemiste vastu on suur. Niipalju siis Liverpoolist.

Nädalavahetus lennutas mu Shotimaale, kus toimusid kolme linna jõulutulede süütamised ning neli kontserti. Kui Martini saadetud järjekordset ajakava nägin, kustus igasugune lootus nädalavahetuselt unetunde varastada – laupäeva hommikul stardime 6.40. Tuuribussiga lennujaama ning sealt juba edasi lennukiga Glasgow’sse. Lumiste mägede asemel ootas mind ?hotimaal meeletu paduvihm ja torm. Kaks päeva veevangis olev Cumbria linnake hakkas üleujutustest toibuma ja vihmasadu oli levinud üle terve ?hotimaa. Kõik oli hall ja märg, pimedaks läks juba kell neli päeval. Vahepalaks olgu öeldud, et ?hotimaal elab 5 miljonit inimest ja 7,1 miljonit lammast.

Esimese linna tulede süütamine toimus kell kaks. Rahvast oli vaatamata masendavatele ilmastikuoludele 2500 ringis. Vihm sadas sõna otseses mõttes diagonaalselt lava august sisse. Esitasin oma kava ja vajutasin koos kohaliku linnapeaga sisse suure nupu – kogu piirkond läks jõulutuledest särama. Kahe tunni pärast kordus kõik juba järgmises kohas nimega Alexandria. Kui Martin mulle ürituse kava ette luges, tuli mul meelde igal aastavahetusel eetris olev lühifilm „Dinner For One“ ning repliik – „same procedure than last time“. Sellised üritused on siin väga populaarsed. Tavaliselt on korraldajaks kohalik omavalitsus koos raadiojaamaga, viietunnise programmi jooksul astuvad üles erinevad artistid, lauljad ja tantsijad, raadiodiskorid korraldavad mänge ja ergutavad rahvast ning lõpuks süütab peaesineja koos linnapea või mõne muu tähtsa tegelasega piirkonna jõulutuled. Loomulikult ei puudu ürituselt ka jõuluvana. Laupäeva õhtule pani punkti esinemine klubis ja voodisse jõudsin kolme paiku öösel.

Hommikul pool kümme toimus intervjuu kohalikus raadiojaamas Your Radio, kes oli ühtlasi jõulutulede süütamise üks korraldajatest. Vaatasin hotelliaknast välja ning pühapäeva hommikune päike pani mu silmad särama. Lootus, et tänane päev vihma ei too, kustus järgmise kahekümne minutiga, mil põhimõtteliselt päike ?hotimaalt lahkus ja taevast hakkas pussnugasid alla sadama. “Shotimaal võib ühe päeva jooksul näha nelja aastaaega,” lohutas mind hotelli portjee. Sõitsime maalilise Loch Lomond’i järve äärde, kus toimus pühapäevane tulede süütamine. Vaatamata paduvihmale, oli seal võrratult ilus. Järv on oma mõõtmetelt merd meenutav, kaldad olid vihmast üleujutatud ning loodus järve ümber on rohke ja lopsakas. Astusin lavale kell pool viis ja märkasin juba esimeste taktide ajal lava ees rõõmsalt hüplevat seltskonda. Pilk jäi pidama suurel Eesti lipul, mida kaasaelajad kõrgele õhku tõstsid. Minu armsad eesti fännid! Hoolimata aina tugevnevast vihmast ja tuulest, karglesid ja huilgasid nad rõõmsalt terve kontserdi aja. Üritus lõppes ilutulestikuga.

Kiirustasime lennujaama ning startisime tormi tõttu pool tundi planeeritust hiljem. Maandumine Heathrow’le oli jube. Torm oli jõudnud ka Londonisse ja meie lennuk tuli lippadi-loppadi taevast alla nagu tuulelohe. Järgmised poolteist tundi elasin selle hekte nimel, mil korteriukse seespoolt oma selja tagant sulgen ja vannivee voolama panen. Kodus, lõpuks.

Armastusega Londonist,
Hannah
Neljapäeva pärastlõuna, 26.november 2009 kell 15.15