“Rasketel hetkedel on alati abiks mõõdupuu elu jooksul läbi käidud varasemate raskete hetkede näol. Mõnigi esmapilgul raske olukord või väljakutse omandab võrdluse valguses üsnagi talutava iseloomu. Abiks on ka see, kui teiste poolset abi mitte oodata enesestmõistetavana, vaid panustada pigem ise hakkamasaamisele,” räägib Anzori Barkalaja Ohmygossip.ee’le.

Anzori Barkalaja, kõigi inimeste elus on olnud kergemaid ja raskemaid hetki, kuidas teie olete raskused ja tõkked ületanud?
Kõige pealt on vaja selgusele jõuda, mis on “raske hetkena” mõtestatav nähtus – mõnede jaoks on raske hetk see, mis teiste jaoks on “tükike kooki”, nagu jänkid armastavad öelda. Minu enda jaoks on aidanud rasketest hetkedest üle saada kaks ebapopulaarset tõdemust – esiteks see, et me sünnime ja sureme üksinda ning kui veab, on vahepealsel ajal lähedasi ja sõpru, kes aitavad nendevahelist vahemaad läbida. Teine tõdemus on see, et lõppude lõpuks on raskustest läbi saamine kinni isiklikus järjekindluses ning kannatusvõimes. Nende võimete harjutamine ei ole eriti meeldiv tegevus, aga sinna pole midagi parata.

Kellest/millest on kõige enam kasu olnud?
Rasketel hetkedel on alati abiks mõõdupuu elu jooksul läbi käidud varasemate raskete hetkede näol. Mõnigi esmapilgul raske olukord või väljakutse omandab võrdluse valguses üsnagi talutava iseloomu. Abiks on ka see, kui teiste poolset abi mitte oodata enesestmõistetavana, vaid panustada pigem ise hakkamasaamisele. Tihti tullakse meeldiva üllatusena appi just neile, kellest on näha, et nad tegelevad oma probleemiga sisuliselt, mitte ei oota, et keegi teine seda teeks.

Mida arvate meie sotsiaalsüsteemist?
Meie sotsiaalsüsteem on liiga tsentraliseeritud ning ametnikukeskne. See võõrandab ühelt poolt süsteemi reaalolukordadest ning teisalt konkreetsete inimeste osalustunnet otseselt inimliku abistamisteo suhtes. Tulemuseks on jokk-suhtestumine mõlemilt poolt ust, mis toob kaasa nii süsteemi kuritarvitamist (nt alusetu sotsiaalabi väljasimuleerimised) kui tühikäiguliste tegevuste (nt ebavajalike administreerimistomingute ja vastavate töökohtade) paisutamist. Nii läheb palju ühiskonna energiat igasugusel kujul ebaotstarbekalt kaotsi. Et mitte niisama hädakraaksuda, pakun välja, et sotsiaalabi (ja vastav maksurahade liikumine) oleks konkreetsete kogukondade-kohalike omavalitsuste tasandil. Detailid võtavad juba rohkem mahtu ja ma jääks üldpõhimõtte väljanimetamise juurde.

Mis te arvate, miks mõned inimesed on elu hammasrataste vahele jäänud ning lõpetanud tänaval?
Seal on palju põhjuseid ning iga inimese puhul on taga tema isikupärane saatusemuster. On näiteks teadlikke kodutuid, aga nende toimimisala on pigem soojematel maadel. Vastu oma soovi elu hammasrataste jäämise taga on ikkagi valdavalt kohanemissuutmatus, mida kraapides tulevad alt välja enamasti madal haridustase, sõltuvussuhe keemilistesse mõnuainetesse ning nõrk enesehinnang või otsene vaimulaiskus.

Kuidas teie reageerite, kui näete kodutut?
Ma reageerin igasse inimesesse sõltuvalt tema käitumise iseloomust. Kutsumata sekkumine teiste ellu ei too enamasti kaasa midagi head. Kui on raha küsitud, olen katsunud tuvastada, kas tegu on reaalse hädajuhusega ning vastavalt võimalustele olen siis aidanud. Varem, kui nooremana oli rohkem jõudeaega, läksime näiteks poodi ja annetasime rahaküsijale hoopis toitu. Samas on kodutuid, kes avalikkuse silma alla ei tulegi, vaid on leidnud varjatuma “ökoloogilise niši”. Teatud aukoodeks on ju enamikul inimestest, kes pole just psühho- või sotsiopaat.

Läbi aegade on avaliku elu tegelased aidanud n-ö oma kuulsusega tähelepanu tõmmata erinevatele murepunktidele. Millised on need valdkonnad, mis teie südame valutama panevad ning kus tahaks midagi ära teha?
Kõige valusam on hetkel küüniline ääremaastumisprotsesside hoogustamine meie poliitilistesse ning ametkondlikesse kihtidesse koondunud inimeste poolt. Rahva võimalikult odavalt pidamise eesmärgid kumavad tegude ja tagajärgede iseloomus, sõnadest hoolimata. Odav ja intensiivne karjapidamine on võimalik siis, kui loomad kokku koguda võimalikult väikesele maa-alale. Seda kokkuajamist me Eestis praegu ka näeme. Teine konkreetne südamevalukoht on samast ooperist, aga konkreetselt hariduse vallas. Haridus on üks olulisi investeerimiskanaleid on meie järglaste inimväärsesse toimetulekuvõimesse. Riigisüsteemi otsustajad on korraldanud praegu nii, et maakoolid, mis on tihti kogukondade elujõulisuse pea ainsad kandetalad, on pandud rahastussüsteemi abil ebavõrdsesse seisu võrreldes linnakoolidega. Tulemuseks on olukord, kus maapiirkondades on tekitatud vallasiseselt omalaadsed “rotitünnid”, kus enesealalhoiust kantud kogukonnad üksteise vastu kihutatakse. Ma ei räägi gümnaasiumist, ma räägin põhi- ja algkoolist, mis väidetavalt peab olema kodulähedane. Protsessi jooksul üle Eesti tekkiv vimm ei mõju meie rahva vaimsele tervisele hästi, “ühiskondlike liidrite” tänitamisest hoolimata.

Mis on viimane heategu, mida tegite?
Ma proovin pigem harida eneses avatud ja heatahtlikku üldist suhtestumist end ümbritsevasse, mitte heategude skoorimist. Viimase puhul kipub pahatihti kaasa tulema “õigustatud” ootus midagi vastu saada, parimas ostu-müügi tehingute vaimus. Sestap ei pea ma vastavat arvestust.

Milda põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
Mu elu ei ole eriti põnev. Aktiivne põnevuste otsimise aeg jäi teismeliseikka ning kahekümne-kolmekümne aasta vanusesse perioodi.

Millised on plaanid lähemal ajal ja käesolevaks poolaastaks?
Lähima poole aasta jooksul tuleb Kultuuriakadeemia järgmisele juhile võimalikult sujuvalt üle anda nii, et ei toimuks märkimisväärseid raputusi. Loomistegevus, nagu elusolu üldse, ei talu kultuurikatkestusi. Samuti tuleb hakata tegema lõplikke otsuseid, millise iseloomu võtab järgmise eluetapi tegevusmuster ning vastavalt same seadma.

 

Vaata ka:
Viljandi Kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja Ohmygossip.ee’le: Väga vibrasse ma pole tahtnud selle loodusevärgindusega minna
“Vanaema nipid pole põlvkonnakatkestusest üle pääsenud (kuigi näiteks isapoolne vanaema oli Senaki ümbruses tuntud ravitseja), aga mõned lemmikpruugid on olemas. Näiteks meeldib mulle kalmust närida. Aga väga vibrasse ma pole tahtnud selle loodusevärgindusega minna, ma elan maal – looduslikus ja rahulikus keskkonnas, heade naabritega, see on parim ennetusravi,” räägib Ohmygossip.ee’le eesti folklorist ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja.

Rektor Anzori Barkalaja Ohmygossip.ee’le: Piisava tahterakendusega on pea kõik saavutatav
“Inimeste närvidel mängimise hobi pole kusagile kadunud. Samuti raamatute lugemine, isegi julmal käel une arvelt. Muud hobid on varieerunud, vastavalt võimalustele,” räägib oma hobidest Ohmygossip.ee’le eesti folklorist ja Tartu Ülikooli
Viljandi Kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja.