“Kõige tulemuslikum „ravim“ ebavõrdsuse vähendamiseks ja järeltulevatele põlvedele parema toimetuleku tagamiseks on tänapäeva vajadustele vastav võrdselt kõigile kättesaadav haridussüsteem, sest üksnes oskused ja teadmised loovad eelduse, et me ühel päeval elaksime paremini toimetulevas ja hoolivamas Eestis,” räägib poliitik Andra Veidemann Ohmygossip.ee’le.
Andra Veidemann, kõigi inimeste elus on olnud kergemaid ja raskemaid hetki, kuidas teie olete raskused ja tõkked ületanud?
Ma valetaksin, kui väidaksin, et mängeldes. On asju, millega õpid leppima, kuid sa ei saa nendest päriselt üle kuni elu lõpuni. Olen juba sellises eas, et minu elus olulist rolli mänginud inimesi on läinud teispoolsusesse, kuid oma lapse kaotus on olnud midagi, mis on must auk, mis lakkab olemast alles siis, kui ma ka ise sinna ükskord kaon.
Kellest/millest on kõige enam kasu olnud?
Oma perest, oma tütrest, nüüd ka lapselapsest. Teinekord olen tuge saanud ka suhteliselt võõrastelt kaasteelistelt, kes on olnud sinuga mingitel hetkedel, kui sa oled küll oma murega üksi, kuid kes on suutnud sind mõista sõnadeta, sisendada sinusse optimismi nii, et nad ei ole seda isegi teadnud. Ja muidugi asjaolu, et ma olen paadunud idealist.
Mida arvate meie sotsiaalsüsteemist?
Ma ütleksin, et meie sotsiaalsüsteem on välja arendamata, ei saa toimivaks süsteemiks nimetada olukorda, kui nii paljud abivajavad abi ei saa, kui arstide poolt on antud parim, kuid pole hooldust ega hooldajaid, mida mõni inimene vajab oma elupäevade lõpuni. Me ei ela enam talupojaühiskonnas, kus mitu põlve inimesi elasid koos või suhteliselt lähestikku. Ka ei toimi enam süsteem, kus iga vald kandis oma nõrkade ja vaeste eest kollektiivselt hoolt. Mäletan ikka oma kadunud isa värvikaid jutustusi, kui tema oli veel laps ja nendegi pere pakkus vallavaestele perioodiliselt ulualust ja igapäevast leiba. Samal ajal oli nende eest hoolitsemine ka märk sellest, kui palju ligimesearmastust keegi suutis üles näidata ja eks ülalpeetav jutustas ka järgmises peres, kuidas teda oli koheldud. Ja küll olla olnud piinlik, kui hakkas levima jutt, et seal või seal peres elavad ihnsad ja hoolimatud inimesed. Nüüd oleme me üksteise suhtes muutumas aina anonüümsemaks ja oma hädade kurtmist peavad juba nii mõnedki nõrkuse tunnuseks. Eriti kurb on kuulda, et sellist suhtumist kohatakse üha sagedamini riigiasutustes. Õnneks on aga siiski veel häid inimesi, kes ka meedias avaldatud üleskutsete peale on reageerimas ja on nõus õnnetusse sattunuid abistama nii hea nõu, oma töö või rahaliste annetustega.
Mis te arvate, miks mõned inimesed on elu hammasrataste vahele jäänud ning lõpetanud tänaval? Kuidas teie reageerite, kui näete kodutut?
Nagu olen lugenud ja kuulnud, võib see teinekord juhtuda vägagi lihtsalt: kaotades töö ja sissetulekud, mis varem võimaldasid sul rahuldada igapäevaelu vajadused, teenindada laene, mida meie inimestel on kordades rohkem, kui riigil. Ka suhted abikaasa või elukaaslasega muutuvad sellisel puhul sageli keeruliseks, sest tühi toob tüli majja ja kui peres on lapsed, kannatavad nemad veel mitmekordselt, muretsedes sagedamini oma vanemate omavahelise läbisaamise või selle puudumise pärast. Kõnelemata sellest, kui perekonna raske seis jõuab koolikaaslaste kõrvu, kes tulenevalt oma sotsiaalsest ebaküpsusest võivad niigi psüühiliselt kannatavaid kaaslasi täiendavalt parastada lihtsalt sellepärast, et ennast paremana tunda või tasudes kätte olukordade eest, kus praegune kannataja oli kiusaja meelest teda alandanud. Sageli on sellised kiusajad ise ka katkistest perekondadest. Sellises olukorras võib maine vara minna võlgade katteks, mure ja lootusetusetunde leevendamiseks haaratakse viinapudeli järele ja ühel kurval päeval võidki ennast leida tänavalt.
Kui üks lapsevanematest suudab ennast kokku võtta ja laste nimel siiski lootusetust olukorrast välja rabeleda, siis pääsevad lapsed halvimast, oma vanema(te) ja mingigi kodu kaotusest. Kui läheb aga hoopis halvasti ning lapsed jäävad ilma nii vanematest, kui ka ulualusest, siis on halbadest lahendustest parim see, kui suudetakse lastele leida asenduskodud,- pered või siis lastekodud. Nende katkiste noorte hingede ravimine ei pruugi aga olla kellegi asi. Meil ei ole jätkunud piisavalt poliitilist tahet, et luua süsteem, mis taolisi riske ühiskonnas aitaks ennetada ja kui vaja, ka maandada. Siinkohal tahan teha sügava kummarduse nendele inimestele, mittetulundusühingutele aga ka mõningatele riigiasutustele, kes vaatamata kõigele on selliseid inimesi, perekondi ja lapsi aidanud. Saades selle eest üsna sümboolset tasu, kui sedagi. Kui näen tänaval kodutut, siis on mul häbi, et minu kaaskodanikud on sellisesse olukorda sattunud. Kui nad on minult midagi palunud, olen ma ka andnud. Kuid sageli liiguvad nad oma trajektooridel nõnda, justkui ei märkakski enam teisi inimesi enda ümber.
Läbi aegade on avaliku elu tegelased aidanud n-ö oma kuulsusega tähelepanu tõmmata erinevatele murepunktidele. Millised on need valdkonnad, mis teie südame valutama panevad ning kus tahaks midagi ära teha?
Meie väljaarendamata sotsiaalsüsteem tuleb organiseerida nii, et see vastaks meie poolt ratifitseeritud inimeste põhiõigusi ja toimetulekut garanteerivatele rahvusvahelistele lepetele. Ära tuleks piiritleda ka ülesanded ja kohustused, mis on riigi ja mis kohalike omavalitsuste kanda. Kõige tulemuslikum „ravim“ ebavõrdsuse vähendamiseks ja järeltulevatele põlvedele parema toimetuleku tagamiseks on tänapäeva vajadustele vastav võrdselt kõigile kättesaadav haridussüsteem, sest üksnes oskused ja teadmised loovad eelduse, et me ühel päeval elaksime paremini toimetulevas ja hoolivamas Eestis. Muudatused, mis minu arvates tuleks sisse viia puudutavad nii hariduse sisu, kättesaadavust, kui ka tihedamat koostööd tööandjatega, olenemata sellest, ka selleks on avalik või erasektor.
Mis on viimane heategu, mida tegite?
Olen aidanud ja aitan ka edaspidi abivajajaid oma võimaluste piires. Nendest konkreetselt ma kirjutada ei taha, sest ma ei soovi, et minu toetused muutuksid propagandistlikuks aktiks, millega avalikkuselt plusspunkte teenida.
Vaata ka:
Andra Veidemann: Ameteid on mul olnud mitu, aga kümnes siiski nälg ei ole
Tänase täispika intervjuu annab meile tuntud ja armastatud poliitik Andra Veidemann. Kõige muu hulgas uurime, keda Andra ise kõige mõjuvõimsamaks poliitikuks peab. “Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest poliitikute osavusest sõltub meie elus järjest vähem. See, kes suudab poliitiku ameti uuesti au sisse tõsta, oleks minu silmis tõesti võimekas poliitik.”
Andra Veidemann: Loobuge krediitkaartidest ja kui te päris peavarjuta pole, siis lükakem edasi ka pangalaenu taotlemine
Etnoloog, poliitik, sotsiaaldemokraat, ajaloolane, VII ja VIII riigikogu liige, endine eurominister ja rahvastikuminister, vabariigi presidendi nõunik, Ühiskondliku Leppe SA juhatuse esimees, Eesti kultuuriatašee Moskvas ja Tallinna arengu- ja koolituskeskuse juht Andra Veidemann rääkis
, et n-ö „Masinapurustajatega“ me uut tõusu Eesti majanduses ei saavuta ning et mõne aja möödudes jälle mitte lõhkise küna ees seista, tasub ettevõtjatel alustada senisest pariteetsemat dialoogi töövõtjatega.