Tänase täispika intervjuu annab Gossip.ee-le tuntud ja armastatud poliitik Andra Veidemann. Kõige muu hulgas uurime, keda Andra ise kõige mõjuvõimsamaks poliitikuks peab. “Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest poliitikute osavusest sõltub meie elus järjest vähem. See, kes suudab poliitiku ameti uuesti au sisse tõsta, oleks minu silmis tõesti võimekas poliitik.”

Andra Veidemann, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Olen sündinud Tallinnas 18. juulil 1955.a. üldlaulupeo ajal. Sündisin Päikese tänaval, mis hiljem Saturni tänavaks ümber nimetati. Nõmmel oli Päikese puiestee ja seega pidi Lilleküla väike tänav saama uue ja tagasihoidlikuma nime. Olen elanud mitmes Tallinna piirkonnas, ent Lilleküla oma tolleaegse intiimse ja koduse keskkonnaga jääb elu lõpuni koduseks ja lähedaseks.

Minu isa, Enno Eesmaa oli RAT “Estonia” ooperi- ja operetisolist ja ema, Linda Eesmaa oli tol ajal kodune, pühendunud lastele ja perekonnale. Mäletatavasti siis, kui sain 12, minu vend oli aga juba üliõpilane, läks ema uuesti tööle Tallinna Laste Muusikakooli. On vist üsna loogiline, et kasvasin üles muusika keskel ja muusikaga. Minust 9.a. vanem vend Enn oli ja on kirglik Beatles’ite fänn ja nii olin ja olen seda ka mina. Igal juhul mäletan, et maal vanaema aidatrepi peal andsime kadunud tädipojaga kontserte tuttavatele külalastele ja puhvetki oli avatud. Aasta siis ei olnud isegi veel 65.

Teie perekond ja lapsed?
Minu perekond ei ole suur, ema (90. aastane), kes elab meie juures, abikaasa, tütar, kes on abielus ja elab omaette, aga kellega me suhtleme pea iga päev, kasvõi telefoni teel.
 
Kuidas, kus ja millal tutvusite oma abikaasa Rein Veidemanniga?
Reinuga saime tuttavaks 1979. a. kevadel tolleagse niimetusega Etnograafia Muuseumi konverentsil. Ütlesin talle tuttavlikult tere, sest olin teda näinud korduvalt Tartu Kirjandusmuuseumis, kus tema töötas sel ajal teadusliku sekretärina, mina aga spetsialiseerusin Tartu Ülikoolis ajaloo osakonnas etnograafiale ja tegin sageli tööd Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas. Konverentsi alguses ütlesin mina talle tere, pidulikul koosviibimisel pärast konverentsi vanas ülikooli kohvikus tahtis aga juba Rein minuga rääkida ja esimesed tantsudki tantsisime koos sel samal õhtul ülikooli kohvikus.

Abiellusime 1980.a. 29. veebruaril ja pulmapidu peeti KUKU klubis. Tookord arvasime mõlemad, et tegeleme teaduse ja kultuuriga ning meist saab “tavaline” humanitaaride perekond.

Minu jaoks erakorselt ootamatu ja kurva sündmuse tulemusena läheb Mart Meri Riigikokku Peeter Kreitzbergi asendama, mina omakorda Tallinna Linnavolikokku Mart Meri asendama. Selline on elu ja saatus.

Minu isa Enno Eesmaa oli ooperi- ja operetisolist teatris “Estonia”. Seega olen üleskasvanud muusika keskel. Isa kinnituse kohaselt oli/on mul absoluutne kuulmine, kuid muusikut või lauljat minust siiski ei saanud.

Kuidas teie lapsepõlv vend Enn Eesmaaga möödus, kas saite kenasti läbi või kaklesite ka?
Enn on minust 9 aastat vanem ja see tähendab, et mõnes mõttes oli temagi poole kohaga lapsevanem. Seda rohkem, et mäletatavasti olin ma erakordselt elav laps ja neid asju, mida oleksin kartnud peale ämblike ja nahkhiirte eriti ei olnud. Nii suure vanusevahega lastel tuleb tülisid harva ette, sest ei konkureerita enam vanemate tähelepanu pärast. Enn oli mulle kindlasti väga suur eeskuju. Kui ta televisiooni tööle läks ja mina koolitundides Juhan ja Jakob Liivini jõudnud olin, mõtlesin, et kas jään eluks ajaks Enno Eesmaa tütreks ja Enn Eesmaa õeks, et kas see ongi kogu mu identiteet? Tütreks ja õeks jään surmani, identiteete kujundavad aga nii paljud asjad, millest mul tol ajal aimugi polnud.
 
Kas peale Enn Eesmaa on teil veel vendi ja ka õdesid?
Ei ole. Mul oli lähedane lapsepõlve kaaslane, minu tädipoeg Lembit, keda kahjuks enam ammu meie hulgas ei ole. Minu vanaema oli raske liigestehaige, ta ei saanud 15 aastat üldse liikuda. Seetõttu käisid lapsed tal ja võõrasvanaisal suvel pidevalt abiks. Kuna minu ema ei käinud sel ajal tööl, veetsime Lembituga pea kõik lapsepõlve suved Viljandimaal ja tulime linna siis,kui kool algas.
 
Kelleks te lapsepõlves saada unistasite?
Ma olin suur unistaja. Ebausklik ma ei ole ja vabandan kõigi horoskoopide sõprade ees, ka neid ma ei usu. Ent ometigi, üks vähi tähtkujus sündinud inimeste väidetavatest iseloomujoontest tundub mulle siiski omane, armastan olla vähemasti oma mõtetes oma maailmas, mille olen enda jaoks juba ilmselt ammu tekitanud, olen seal isegi vanaks saanud. Aga seda oma ruumi ma vajan aeg-ajalt selleks, et üldse edasi toimetada. Lapsepõlves, nagu ka hiljem, olen olnud suur raamatute lugeja, mis minu fantaasiat kindlasti ergutasid ja uusi unistusi sünnitasid. Kui olin väike, tahtsin saada poemüüjaks , bussi konduktoriks, indiaanlaseks, Robinson Crusoe’ks (mäletan, et see oli esimene raamat, mille laenutasin kooli raamatukogust). Kõige rohkem ja kõige kauem tahtsin ma aga saada näitlejaks ja arvestades minu kanget iseloomu, oleksin ma Panso juurde ka proovinud sisse saada, aga 1973.a. kui lõpetasin keskkooli lavakunsti kateedrisse vastuvõttu polnud, ilma edasiõppimiseta ma oma elu aga ette ei kujutanud. Siis läksin Tartusse.
 
Millistes koolides olete õppinud ja kus?
Koolitee on mul mõnes mõttes “igav”, kõik 11 aastat õppisin Tallinna 7. keskkoolis ja meie ning parallelklass olime esimesed, kes õppisid inglise keelt esimese klassi II poolaastast alates. Olen siiani tänulik, oma inglise keele õpetajatele Õp L. Rajandile, õp. Ussisoole ja muidugi õpetaja Keevallikule, kes minu inglise keele oskusi kujundas ja lihvis 5. klassist kuni keskkooli lõpuni. Ta ise on mulle öelnud, et minult oleks pidanud veelgi rohkem nõudma, küllap oleksin hakkama saanud. Igal juhul suur tänu kõigile. Nagu eespool juttu oli, jäi minu plaani saada näitlejaks (jumal hoidku, ärgu nüüd arvatagu, et nii oleks ilmtingimata ka läinudki, võimalik, et mul ei oleks olnud selleks piisavalt annet!) oli 1973. aasta kevadel ilmvõimatu täita. Õppida ma aga tahtsin ja tahan tänapäevani, kuigi mitte kõik ained ei ole olnud mulle kontimööda. Kui ma oleksin olnud reaalainetes tugevam, oleksin läinud õppima ehk astrofüüsikat või bioloogiat, kuid peale peaaegu absoluutse kuulmise ja ilmse kallakuga humanitaarainetele mul millelegi eriti loota ei olnud. Muusikaga oleksin ka pidanud tegelema süstemaatiliselt varajasest lapsepõlvest peale, kuid minu vanemad ei käinud peale, vanem vend arvas, et pisikese tüdruku sundimine klaverit õppima on ülekohus (olin tõesti väikest kasvu ja objektiivselt on mulle loodus andnud väikesed käed, millega oktaave on raske välja võtta). Laulsin küll kooli laulukooris ja valiti mind isegi “Ellerheina” lastekoori, kuid minu rahutus ja kärsitus said mulle saatuslikuks, ema kartis, et esimesel kontsertreisil kaon ma kusagile ära, lähen omapead seiklema jne. Minu lauluõpetajaks oli Tiia Loitme ja küllap võlgnen tallegi mitmes mõttes tänu, ka ses mõttes, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Aga jäägu see sinnapaika. Tiia Loitme on ja jääb võluvaks isikuks, kelle teeneid Eesti muusikakultuuri arendamisel on raske ülehinnata.

Niisiis, läksin Tartusse paljude ehmatuseks ajalugu õppima. Paljud mu klassikaaslased imestasid selle üle, kuid
olgu öeldud, et minu klassikaaslastest õppisid veel kaks ülikoolis ajalugu ja Priit Raudkivist sai hiljem tunnustatud mediavist ja TA Ajaloo Instituudi direktor. Mind kui lugemishullu ja fantaseerijat huvitasid ja huvitavad tänaseni narratiivid. Mis see ajalugugi muud on kui üks lugu, mida annab analüüsida väga mitme kandi pealt. Tegelikult huvitas mind eriti muinasusund ja salamahti lootsin, et ehk avaneb võimalus sellega ülikoolis tõsisemalt tegeleda. Minu noorelt surnud vanaisa oli suur muinsuste huviline ja tegi kaastööd ka Eesti Rahva Muuseumile. Mina olen tema harrastustest üksnes lugusid kuulnud, kuid see Pilistvere kihelkonna Kõo valla Venevere küla on ka üks parajalt müstiline paik ja seal veedetud lapsepõlvesuved jätsid minusse oma jälje ja äratasid huvi ammu möödunud aegade, inimeste, aga ka uskumuste kommete jne. vastu.

Usundit uurida mul ei lastud, kuid tänu dr. Ants Viiresele. kes1975.a. osales ühel etnograafia konverentsil Leningradis, hakati otsima Tartu Ülikooli etnograafia eriaharu üliõpilaste hulgast kedagi, keda huvitaks eesti rahvameditsiin. Selle uurimist oli otsustatud “üleliidulisel tasandil” sallida. Minu tolleaegne juhendaja, dots. Arved Luts ütles mulle, et kui usundiprobleemid mind jätkuvalt huvitavad, siis paremat võimalust mulle vaevalt enam antakse. Nii sain ma uurimisteema, harrastuse ja ka ameti pea kümneks aastaks peale ülikooli lõpetamist. Aspirantuuri läbisin, kandidaadi miinimumieksamid sai tehtud, vajalikud publikatsioonid enamuses avaldatud ja pool kandidaadi väitekirjastki kokku kirjutatud, aga siis hakkasid Eestis puhuma vabaduse tuulte esimesed puhangud. Minu abikaasa Rein oli sel ajal juba ajakirja “Vikerkaar” peatoimetaja ja meie tütar Anna-Maria oli alles väike, hakkas alles kooli minema. Minu väitekiri oleks eeldanud pikki komandeeringuid Tartus Kirjandusmuuseumis ja Etnograafiamuuseumis, mis aga oleksid lapse vanavanemate kasvatada jätnud. Otsustasin aja maha võtta ja läksin tööle Kultuuriministeeriumisse, kuhu kutsus mind tolleaegne aseminister Jaak Jõerüüt. Seal töötades tegin läbi ka teoloogia aprobatuuri Helsinki ülikooli juures. Minust sai nimelt usuasjade talituse juhataja ja kadunud peapiiskop Jaan Kiivit, meie hilisem hea perekonnasõber ütles mulle, et selle töö tegemiseks peab ka natuke midagi teoloogiast teadma. Olen talle senini tänulik ja seegi kogemus kinnitas minus senini püsivat usku, et selleks, et mingi valdkonnaga tegeleda, kus tuleb otsuseid langetada, tuleb seda valdkonda ka siiski tunda. Hiljem, poliitikas, see veendumus minus ainult süvenes.

Milliseid ameteid olete oma senise elu jooksul pidanud ning millist ametit/ameteid te praegu peate?
Ameteid on mul olnud mitu, aga kümnes siiski nälg ei ole. Nagu märgitud, läksin peale ülikooli lõpetamist tööle TA Ajaloo Instituuti etnograafia sektorisse, kus minu juhendajaks sai lugupeetud ja sügavalt erudeeritud teadlane, dr. Ants Viires. Tänu tema eestkostele sain vabaks ka kohustusest uurida kolhooside ajalugu. Iseenesest ju vajalik teema, eriti tänapäevasest vaatevinklist lähtudes. Kuid kasutatavad võimalikud allikad olid minu meelest täiesti ebausaldatavad ja poliitilist tellimustööd ma ei olnud nõus kirjutama. Ka NLKP-sse keeldusin astumast, teatasin, et mul on tõsine ühiskondlik ülesanne, kasvatada oma tütart ja tühja-tähja peale pole mul tahtmist aega raisata. Stalini ajal oleks see mulle kalliks maksma läinud, siis aga olid juba ajad muutumas. 80-date lõpus läksin tööle Kultuuriministeeriumisse, kus tegelesin alguses kirjastuste erastamisprobleemidega, minu allkiri seisab ka GLAVLIT-i likvideerimise aktil. Mind aga huvitasid jätkuvalt religiooniga seotud probleemid ja kui otustati likvideerida nõukogude-aegne kirikute ja koguduaste järelevalve organ, kutsuti ellu Kultuuriministeeriumi alluvuses usuasjade talitus, mille esimeseks juhatajaks ma sain. Olin sel ajal ka aktiivne EELK liige, Pühavaimu kirku juhatuse esimees, Tallinna sinodi ja EElLK. kirikukogu saadik.

Osa teiste konfessioonide esindajaid oli alguses mures, et ma ei suuda oma ametis jääda erapooletuks. Julgen loota, et see mul siiski õnnestus. Sellest ametist lahkusin seoses valimisega Riigikogu liikmeks 1992.a. 1995.a. valiti mind uuesti Riigikogu liikmeks ja siis tuli nn. lindiskandaal mille tulemusena mind valiti küll Keskerakonna esimeheks, kuid Edgar Savisaar võttis talle kuuluva tagasi mõni kuu hiljem. Siis mina ja osa minu mõttekaaslastest lahkus keskerakonnast ja me asutasime Arengupartei, mille esimees ma olin 1999.a valimisteni. 1996.a. talvel kutsus Tiit Vähi mind oma vähemusvalitsussse Euroministriks. Valitsuse vahetudes 1997.a varakevadel, kui peaministriks sai Mart Siiman, jätkasin ma algul Euroministrina, kuid sama aasta hiliskevadel otsustati see portfellita ministri ametikoht kaotada ja selle asemel loodi rahvastikuministri (samuti portfellita) ametikoht, mida täitsin 1999a. varakevadeni, mil valimiste tulemusena moodustati uus valitsus. Tänu segadustele Arenguparteiga, mis said alguse sellest, et 1998a. lõpus Riigikogu kaotas Riigikogu valimistel valimisliidud, kuid de facto sündis uus valimisliit sisuliselt järgmisel päeval kui tolleaegne Koonderakond teatas et on paari väiksema parteiga otsustanud minna koos valimistele tingimusel, et teiste parteide esindajad kandideerivad Koonderakonna nimekirjas. Oli selge, et sellistele koondnimekirjadele me üksi oma uue parteiga vastu ei saa ja Rahvaliit tegi meile ettepaneku, et meie omakorda kandideeriksime Rahvaliidu nimekirjas. See on pikk ja ka kurb lugu mittemõistmistest, aga ka reetmistest, millest kirjutan ehk kunagi oma memuaarides. Lühidalt läks nõnda, et kandideerisin tõesti Rahvaliidu nimekirjas vägagi tagasihoidlikul kohal ja valituks ei osutunud. 1999. lõpul sai minust kirjastuse “Ilo” peatoimetaja, kus töötasin ca poolteist aastat. Siis kutsuti mind Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni nõunikuks, kus ma aga ei saanud töötada kuigi kaua, pärast 2001.a presidendivalimisi kutsus president Arnold Rüütel mind oma kantseleisse nõunikuks. Õige pea sündis idee luua sihtasutus, mis hakkaks ette valmistama ühiskondlikke leppeid Eesti Ühiskonnas. President A. Rüütel kutsus selle sihtasutuse ellu 2003.a kevadel ja ma töötasin sihtasutuse juhatuse esimehena 2006. hilissuveni,kui mulle tehti ettepanek asuda Eesti kultuuriesindaja ametikohale Eesti Suursaatkonnas Moskvas. Minust sai kultuuridiplomaat. Perekondlikel põhjustel (minu eakas ema on pärast minu isa surma elanud minu juures) oli mul vaja tulla tagasi Tallinnasse. Tallinna linna poolt loodud arendus- jakoolitussihtasutus oli välja kuulutanud konkursi sihtasutuse juhatuse esimehe kohale. Osalesin sellel konkursil, saatsin omapoolse nägemuse sellest, millega see sihtasutus tegelema peaks ja ma osutusin valituks. Tööle asudes juba Tallinnas selgus, et Tallinna linnavalitsusel oli vaja tegelikult hoopis teistsugust asutust, millest tuleks ka eraldi kõneleda. 2009.a. kevadel lahkusin sellest ametist ja töötasin tagasihoidliku koormusega ühes konsultatsioonifirmas. Nüüd, kurbade asjaolude tõttu tuleb mul aga Tallinna probleemidega hakata uuesti tegelema. Seoses Peeter Kreitzbergi surmaga läheb Riigikokku tööle Mart Meri, mina viimase asendusliikmena aga Tallinna linnavolikokku SDE fraktsiooni. Ma arvan, et mul on palju teemasid, mida üles võtta ja millega tegeleda.

Kui noorelt ja kuidas tekkis teil huvi poliitika vastu?
Poliitika vastu on mul alati huvi olnud, niikaua kui mäletan. Minu vanemad olid/on n.ö. Eestiaegsed inimesed ja meid Ennuga kasvatati ka selles vaimus. Minu puhul tuli ainult aeg-ajalt meelde tuletada, et on asju, millest räägitakse ainult kodus, koolis sinust ei saadaks aru. Muidugi eksisin ma selle soovituse vastu korduvalt, koos klassikaaslastega keeldusime näiteks astumast komsomoli ja tänu jällegi meie suurepärasele klassijuhatajale Linda Tõnnovile me keskkooli ka nõnda lõpetasime.

Ülikooli sisseastumiseksamitel tekitas see fakt küsimusi, kuid tolleaegne TRÜ Ajalooteaduskonna prodekaan hr. Benjamin Nedzvetski tõlgendas asja nii, et ju ei osatud koolis lastele õigesti läheneda ja kätteväänamist selles küsimuses ta ilmselt õigeks ei pidanud. Tõsiseks poliitiliseks kooliks oli ka Soome TV kanalitest poliitika saadete jälgimine. Kui keel juba sellevõrra selge oli, venna käest sai ka alati küsida, olid meie ühtedeks lemmiksaadeteks valimiste-eelsed debatid Soome televisioonis. See oli veel see aeg, kus poliitikutel oli poliitiliste protsesside kujundamisel veel oluline roll. Tänasel päeval on selle rolli üle võtnud pangad ja strateegilised investorid (kui nüüd mõnevõrra utreerida). Ülikooli ajaloo osakonnas oli aga tulevasi poliitikuid hulgaliselt koos ja paljud arutus- ja mõtisklusõhtud möödusid egiidi all-..kui ükskord on Eesti riik.Me ei olnud selles veendunud, aga me lootsime seda väga. Minu poliitilisi vaateid on kujundanud ka abielu Rein Veidemanniga, kes oli juba meie tutvudes oma vaadetelt veendunud sotsiaaldemokraat. Minu otsingud aga siiski olid alles algusjärgus. Traditsiooniline liberaaldemokraatia tundus mulle pärast nõukogude okupatsiooniaastaid kõige vastuvõetavam, kuid maailma poliitikas olid toimumas juab mõnda aega hoopis teistsugused arengud ja globalisatsioonimootoriks oli saanud neoliberalism, millel ei ole väga palju ühist Adam Smith’i ja paljude teiste klassikaliste liberalismi ideoloogide seisukohtadega. Olin küll Eesti Liberaaldemokraatliku Partei asutajate hulgas ja selle juhatuse liige kuni erakonnast lahkumiseni, kuid selle erakonna järjest selgem kaldumine neoliberalismi oli mulle vastuvõetamatu. Olin olnud kogu aeg kursis ka Rahvarinde tegemistega, sest Rein oli Rahvarinde eestseisuse liige ja poliitiliselt aktiivne juba sel ajal. Tõsi, tema oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna taasasutajate hulgas, kuid lõhed, mis tekkisid taasiseseisvumise käigus Eesti poliitlilisel maastikul lõi rinded mitmeteks osadeks ja Edgar Savisaar asutas Keskerakonna, mille liikmeteks ta meid ka kutsus. 1992. Riigikogu valimistel kandideerisin Rahvarinde nimekirjas. 2005. Keskerakonna nimekirjas, kuid siis tuli lindiskandaal ja muu, millest oli eespool juttu.

Kui kaua te Rahvaliidu liige olite ja miks te sealt otustasite ära minna ja liituda Sotsidega?
Rahvaliidus olen ma aastate poolest olnud liige kõige kauem, kuid pikka aega sellest väheaktiivne. Pärast Presidendi nõunikuks nimetamist otsustasin, et astun üldse erakonnast välja. Kuid kuna olin seal mitteaktiivne lihtliige, jäi see kavatsus tookord soiku. Hiljem, kui algasid teravad rünnakud Rahvaliidu ja ka A. Rüütli suhtes, pidasin ebaeetiliseks lahkuda laevalt, kui ajad on rasked. Lahkusin Rahvaliidust pärast seda, kui lõpetasin töö Tallinna linna alluvuses. Tundsin, et tuleb ennast siiski lõplikult poliitiliselt määratleda, olgu siis erakonna eesotsas kes tahes ja milliseid konflikte see kõik võib veel endaga kaasa tuua. Olen sotsiaaldemokraat ja selleks ma ka jään.
 
Olete tuntud ja tunnustatud poliitik, kas presidendiks pole olnud soovi kandideerida?
Presidendiks võivad soovida saada noored idealistlikud poliitikud. Presidendiks valimine tänapäeva maailmas ja eriti parlamentaarses riigis, nagu Eesti, ei ole see kellegi tahtmise küsimus. Mina sellistes tingimustes presidendi kandidaadiks kindlasti kunagi ei kvalifitseeru ja mul puudub ka selleks ambitsioon.
 
Kuidas olete rahul sellega, et presidendiks valiti ülekaaluka häälteenamusega tagasi härra Ilves ning “mänguilu” mõttes oli kandidaadiks Indrek Tarand?
Seegi on pikem arutluse teema. Indrek Tarand ei tahtnud väga saada presidendiks, enamus Riigikogus esindatud erakondi soovisid aga president Ilvese jätkamist. Presidendi valimine on meie tänaste seaduste järgi Riigikogu prerogatiiv, valimiskogu hädavariant.
 
Keda te ise peate Eestis kõige võimekamaks poliitikuks?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest poliitikute osavusest sõltub meie elus järjest vähem. See, kes suudab poliitiku ameti uuesti au sisse tõsta, oleks minu silmis tõesti võimekas poliitik.
 
Mida te arvate sellest, et väidetavalt oli Heiki Sibul nimetanud Toompeal piketeerimas käinud ja Peeter Võsa poolt võimukoridoridesse lastud õpetajaid “lumpeniteks”?
Olen ajakirjanduses avaldatud väidete tõlgendamisel väga ettevaatlik, kõik ei ole tõde, mida mõni ajakirjanik väidab. Kui see aga nii oli, oleks mul väga kahju, sest omal ajal olin mina üks nendest, kes soovitas noort juristi Heiki Sibulat sellele ametikohale.
 
Südamelt ära?
Sellele küsimusele kuluks mitu köidet teksti. Mulle lähevad elus jätkuvalt nii paljud asjad korda, et sellest ülevaadet anda on tõesti raske.
 
Tulevikuplaanid?
Nagu eelpool öeldud, pühendun nüüd jälle munitsipaalpoliitiliste küsimuste juurde.
 
Millist muusikat te kuulata armastate ning kes on teie lemmikud?
Mulle meeldib hea muusika, kuid selle, mis on hea muusika, määrab ennekõike kuulaja maitse. Mulle meeldib klassikaline muusika, ooperi- ja opereti säravad tipud, mille puhul on siiski oluline, kui võimekate vokalistidega on tegemist. Lemmikuid on nii raske nimetada, aga olgu üks mu lemmikooperitest siiski siin ära toodud, Luigi Leoncavallo “Pajatsid”. Teater teatris, pealtvaatajatena aga oleme kõik selles eluteatris omamoodi pajatsid. Muusika on võrratu. Ja muidugi The Beatles.
 
Millist raadiojaama te enim kuulate ning kas mõni saade ka lemmikute hulka kuulub?
Kindlasti “Vikerraadiot”. Poliitikat käsitlevad saated ja sari “Öö ülikool”. Ärgu keegi tundku end puudutatuna, mul ei ole lihtsalt väga palju aega raadiot kuulata.
 
Teie lemmiksaated telerist ning milliseid saateid te kunagi ei vaata?
Minu lemmikkanal on BBC, nemad suudavad mind päevasündmustega kõige paremini kursis hoida. Vaatan palju ka Soome TV kanalite saateid. Ja TV 3 uudised, sest mu tütar on selle toimetuse reporter. Muidugi vaatan ka võimaluse piirides kõiki uudiste ja ühiskonna probleeme laiemalt puudutavaid saateid. Korduvalt vaadatud suurepärane TV sari “Tagasi Brideshed’i”
 
Milline on teie lemmikraamat ja kes kirjanikest lemmikute hulka kuulub? Kui tihti leiate aega lugemiseks?
Ma loen jätkuvalt palju, aga kui nimetada tõesti ainult üht autorit, siis on see Tammsaare.
 
Mida ütleksite teie neile õpetajatele, kes Toompeal piketeerimas k&aum
l;isid?
Oma õiguste eest tuleb seista.
 
Kiirabiarsti Mare Liigeri südameasjaks on ka kodutute kasside eest hoolitsemine, aga kuidas riik kodutute kasside ja koerte varjupaiku toetab, kas olete selle teemaga kursis?
Olen kursis ja Mare Liigerit tunnen hästi, erakordse empaatiavõimega inimene. Sellised inimesed mulle meeldivad. Kui inimesed hakkavad ühiskonnas üksteisest rohkem hoolima, kasvab empaatiavõime, paraneb ka kodutute loomade elu. Neid lihtsalt ei satu siis enam nii kergesti tänavale.