OHMYGOSSIP – On pühapäeva õhtu, kaks päeva Inglismaal möllanud torm hakkab vaikselt järele andma ning kraadiklaas näitab taas normaalset temperatuuri – 13 kraadi sooja. Lõpetasin just fännikaartide allkirjastamise, homseks kolmeks kooliks on neid vaja 960 tükki. Eelmisest blogist on märkamatult möödunud peaaegu nädal ja minu koolituur on ikka täies hoos!

Eriliselt pikk ja raske päev oli üleeile, reedel, mil andsin kolm kontserti koolides, tegin Fairfield High School’is 50 minutilise work-shop’i 20nele tüdrukule vanuses 15-16 eluaastat, mille jooksul rääkisin laulmisest, hääle õigest kasutamisest ja selle hoidmisest ning muudest muusikaga seotud teemadest. Õhtu kulmineerus kontserdiga Butlins’is, Minehead’is, kuhu meeletut tormi trotsides jõudsime alles õhtupimeduses. Butlins on väike linnake mere kaldal, Edela Inglismaal, kus asub brittide üks armastatumaid puhkerajoone. Sisuliselt näeb kogu kompleks välja nagu üks suur lõbustuslinnak, kuhu nädalavahetuseks koguneb ligi 8000 britti oma perekondadega. Ööbimine ning toitlustus toimub sealsamas Minehead’is ja õhtul pakuvad kaks hiigelsuurt telki arvukate lavadega häid kontserdielamusi. Ka mina olin seekord üheks esinejaks ning sain vahelduseks laste publikule nautida 3000 täiskasvanud kuulaja kaasaelamist. Enne lavale astumist helistas mulle minu manager Alister, kes kuulas just BBC Radio 1 reedeõhtust populaarset show’d Floor Fillers, kus saatejuht Scott Mills juba kolmandat nädalat järjest „Shadow On The Wall’i“ mängis. Väga vinge!

Aga nüüd jätkan oma blogiga sealt, kust eelmine kord pooleli jäin. Peale kolmandat tempokat laulu – „I Believe In You“ ja üsna suurt möllu, kus ka kõige rahulikumad end püsti ajavad ja ringi kargavad, võtame taas istet ning asun oma viimase jutuosa kallale. Küsin, mis on laste lemmikõppeaine. Matemaatika ja inglise keele peale tõstavad käe umbes 10% lastest. Muusikatund saab juba suurema poolehoiu – nii umbes 50%, seevastu sport ehk kehaline kasvatus on kõikides koolides 90%-lise populaarsusega. Miks ma siis seda uurin? Olen kursis ühe laialt levinud probleemiga, et käsitöö ja õmblemine omandab briti koolides järjest ebapopulaarsemaid mõõtmeid ning seetõttu mõtlesin teema jutuks võtta. Mind kui laulvat tegelast, kuulavad nad selles osas parema meelega kui oma õpetajat. Nimelt kannan kogu oma etteaste vältel enda disainitud ja õmmeldud kindaid ning lisaks on mul kaasas paar ilusamat paari, mis viimasel ajal meisterdanud olen. Näitangi neid kindaid ja räägin kui oluline on midagi päris oma kätega teha. Räägin, et mood muutub väga kiiresti – siia vahele olgu öeldud, et 7-aastane väike naissoost britt on moest vägagi teadlik ning huvitub disainist ja moest samavõrd innukalt kui meessoost väike britt jalgpallist. Seega räägingi kui tähtis on osata olemasolevatest asjadest midagi uut ja originaalset disainida, sest pidevalt poest uusi asju osta ei jaksa keegi. Et poisid moejutu peale ära ei tüdineks, toon esile oma kauni mikrofoni, mis alati lastes vaimustusehüüdeid esile kutsub. Räägin, kuidas ka see on käsitöö, kuidas kõik need 2600 tibatillukest kristalli on käsitsi mikrofoni peale liimitud. Kõrvalepõikeks lisan oma blogi lugejatele, et just see sama mikrofon sai valmis aasta aega tagasi, mil olin tuuril Jason Donovaniga ning „ahjusoe“ mikrofon oli esimese kontserdi ajal veel sõna otses mõttes märg. Küll panin teda radiaatori lähedale sooja, kuivatasin fööniga, kuid lõplik liimivaba situatsioon saabus alles kolmandaks kontserdiks. Aga vähemalt püsis mikrofon kenasti käes.

Tagasi tuurile – käsitööst räägitud, järgneb minu jaoks kõige põnevam osa – laste küsimused. Ja oi kui palju neid on ja oi kui erinevad nad on! Laste mõttemaailmal ja fantaasial ei ole tõesti piire – sellest olen nüüd peale 17 kooli külastust lõplikult aru saanud. Väikesed käekesed on püsti ja silmad põlevad soovist mikrofoni sisse oma küsimus esitada. Aega on selleks 7-10 minutit. Mis nad siis küsivad? Eesti kohta – mis keelt me räägime, kui külm meil hetkel on, millega Eestisse sõita? Muusika kohta – mis mind inspireerib muusikat kirjutama, kui ma ei oleks laulja, millega ma siis tegeleksin, kes on mu lemmik laulja –ja laul? Kas ma pabistan enne lavale astumist ja milline on olnud minu siiani suurim publik? Küsitakse ka isiklikke küsimusi – kas mul on loomi, mis usku ma olen, kes on mu suurim eeskuju ja mis number on kirjutatud mu kodu uksele. Mida nooremad lapsed, seda suuremad on üllatused. Ühes koolis, kus kuulajateks olid 85% mustanahalised lapsed küsis üks tüdruk, kes on mu iidol. Vastasin, et minu ema, sest ta on kõige südamlikum ja töökam inimene, keda tean. Selle peale hakkasid lapsed hüsteeriliselt plaksutama ja ovatsioonid tõusid lakke. Näen järjest rohkem, kui tähtis on pere ja kui au sees on perekondlikud suhted siinsete laste hulgas. Vanemaid austatakse, kooliperesse suhtutakse respekti ja austusega. Vahel tuleb ette ka olukordi, kus väikesest pabinast, mis on tõenäoliselt tingitud esmakordselt mikrofoni rääkimisega – küsimus üldse meelest läheb, siis lahendan olukorra selliselt, et küsin lapselt mõne lihtsa küsimuse ja tema küsib minult sama küsimuse vastu. Paar korda on pabinas lapse peale mõni kaaslane naerma puhkenud, kuid selle situatsiooni keeran alati kiirelt teistpidi – üldiselt ollakse kaasõpilase suhtes väga hästi meelestatud ja mingit narrimise teemat pole ma siiani kohanud. Peale küsimusi ja vastuseid tänan õpilasi, et nad mind soojalt ja sõbralikult vastu võtsid, kiidan nende võrratut kaasaelamise oskust ja soovin kaunist päeva jätku. Kogu etteaste lõppeb viimase looga, mille jooksul on lapsed püsti, plaksutavad pea kohal käsi, hüppavad ja teevad tõelist mürglit. On ette tulnud kordi, mil lapsed karjuvad mind tagasi ning saavad veel ühe loo ajal hüpelda. Järneb viieminutiline sagimise segadus, mil lapsed kenasti rivvi võtavad ja nagu väike hanerida saalist välja tüürivad. Õpetajad ja direktor vahetavad muljeid nii Martini kui minuga ning on väga positiivselt üllatunud ja meelestatud. 98% koolidest on mind tagasi kutsunud ja öelnud, et peale nii põhjalikku ja sisukat geograafia/muusika/käsitöö tundi saab järgmisel artistil, kes paari loo ja autogrammi jagamisega hakkama loodab saada, väga raske olema. Laste ootused on nüüd üsna kõrgele viidud.

Minu hõbedase tuuribussi uks sulgub ja algab sõit järgmise kooli poole. Paar tundi teel ning juba teretab uus värav, uus koolimaja, uus direktor, uued säravad silmapaarid ning kõik algab otsast peale. Ühe päeva jooksul käin läbi kaks kuni kolm kooli ning vastavalt kooli suurusest annan kuni kaks kontserti. Tavaliselt lõpetan kell neli ning siis algab sõit kas kodu poole või järgmise päeva sihtpunkti. Paar ööd nädalas veedan ka hotellides. Eelmise aasta novembris olin teel kolm nädalat ning ööbisin ainult hotellides. Jah, alguses võib see ju tore tunduda, kuid 21 päeva kogu oma elamist ja esinemisvarustust kaasas kanda on üsnagi väsitav, seetõttu üritame selle tuuri ajal iga kord kui vähegi võimalik nüüd tagasi Londonisse sõita. Ja eks sellepärast on ka need ülivara
jased hommikused ärkamised. Tuuribussis kulub mu aeg arvutile. Koolist koju jõudnud jõnglased ründavad minu fännikeskkondasid ning nagu olen lubanud, vastan eranditult kõikidele fännikirjadele. Selleks olen loonud terve süsteemi, mida jälgin väga hoolikalt, sest kui täna jääb 50 kirja vastamata, on see number homseks topelt. Iga päev ligi kolm tundi on aeg, mis kulub fännidega suhtlemisele. Koju jõuan tavaliselt seitsme paiku õhtul, tourmanager Martin toob mu kodu ukse ette, tõstab mu asjad lifti ning läheb koju – temal on veel üks tund sõita, sest Martini pere elab Londoni külje all. Minu õhtune rutiin on juba väga automaatne – pakin lahti asjad, vaatan üle esinemisriided, panen valmis järgmise päeva kodinad, allkirjastan järgmiseks päevaks vajalikud fännikaardid, teen kiire õhtusöögi, mõtlen päevaste koolide peale ning vaatan üle järgmise päeva esinemisgraafiku ja ongi aeg voodisse pugeda.

Õhtune London sirendab akendest, igal pool toimub midagi. Inimesed kiirustavad oma õhtustelt toimingutelt kodu poole, poed on end juba jõulurüüsse ehtinud, park on veel kollastest lehtedest tulvil, kuid enamus neist on juba puude all ning minu väikesed sõbrad – oravad, ilmutavad end järjest vähemate tundide jooksul. Jah, talv on käega katsutav ka Londonis ja sellel on mingi maagiline mõju. Homme algab minu koolituuri kolmas nädal, mis tuleb siiani kõige tihedama graafikuga. Unetundide arv jääb sel nädalal väga väikeseks, aga seevastu kaaluvad need positiivsed emotsioonid, mis lapsed annavad, kõik üle. Ühe eredama mälestusena jääb sellest nädalast meelde kool Poole’is – Baden Powell Middle School, kus üks pisike tüdruk tuli peale kontserti mu tuuribussi juurde ja palus eraldi autogrammi. Tema suurimaks sooviks on saada lauljaks ning ta tahtis mu kätt suruda. Kallistasin teda kõvasti ja silitasin tema põske, soovisin talle palju jõudu oma unistused teoks teha. Pisike särasilmne plika ütles sellepeale, et ta ei pese mitte kunagi seda põske. Kooli direktor tuli samuti bussi juurde ning tänas kontserdi eest. Väike tüdruk jooksis oma vanemate auto juurde, kus teda juba oodati. Direktor ütles, et tüdruku kolm esimest eluaastat olid väga rasked, kuid siis leidis ta pere, kes oli valmis talle armastust ja turvalist kodu pakkuma. Kui avatud ja armas laps ta oli, iga kord kui tema peale mõtlen, tuleb mu huulile naeratus ja olen õnnelik selle üle, mida teen. Näen, kui paljudele see korda läheb ning rõõmu toob ning just see teebki mind õnnelikuks!

Armastusega Londonist,
Hannah
*Pühapäeva õhtu, 15.november 2009 kell 20.15*