Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

„Good Morning everybody at Eldon Junior School!“ – „Good Morning miss Hannah!“ ehk lugu tuurielust

„Good Morning everybody at Eldon Junior School!“ – „Good Morning miss Hannah!“ ehk lugu tuurielust

OHMYGOSSIP – Mõtlesin, et kirjutan natuke sellest, mis minu elus praegu toimub. Nimelt on novembri algusest peale käimas koolituur, mis kestab terve kuu. Selle aja jooksul käin läbi umbes 35 kooli üle Inglismaa, kohtun erinevates vanuseklassides õpilastega, ajan nendega juttu, laulan ning vastan nende huvitavatele küsimustele. Tundub põnev? Ongi põnev ja väga lahe!

Aga nüüd kõigest lähemalt, sest nii nagu iga tegevus, omandab ka tuur teiseks nädalaks teatud sissetöötanud rutiini. Minu hommikud algavad väga vara, tunnen end ausalt öeldes nagu kümme aastat tagasi, mil ise igal hommikul koolitee jalge alla võtsin. Ainukese vahega, et nüüd pean vist veel varem ärkama, sest paljud koolid, mida külastan, asuvad väljaspool Londonit ning hommikusel tipptunnil Londonist väljasaamine on paras tegemine. Seetõttu ärkan tavaliselt 5.50 ja kodust lahkume natuke enne seitset. Riided, kindad, mikrofon, fännikaardid ja muu vajalik on alati õhtul valmis pandud ja ootavad välisukse kõrval kaasahaaramist.

Hommikul ootab mind maja ees tour manager Martin kelle mõnusas hõbedases tuuribussis enamus mu novembrikuu päevi möödub. Martini ülesandeks on kõikide jooksvate küsimuste lahendamine, minu kohaletoimetamine puntist A punti B, koolis kohaloleva kontaktiga ühenduse võtmine, hotellide broneerimine jms. Martin on umbes 50ndates eluaastates härrasmees, kellel on kaks täiskasvanud last, kinnisvara alal töötav abikaasa ja kaks koera. Üks Marini koertest on akita-husky segu ning teine varjupaigast päästetud koer, kelle tõug on tuvastamisel. Martin on oma alal väga kogenud ning tema arvukate klientide hulgas on näiteks Lemar ja James Morrison. Viimane muideks ei ole nõus ühtegi tuuri ilma Martinita ette võtma. Tour manager’id on väga erinevad ja minu eelnevatele kogemustele põhinedes võin öelda, et mõned neist võivad olla parajad tegelased, aga Martiniga on mul tõeliselt vedanud, sest lisaks suurepärasele organiseerimisvõimele on ta lihtsalt tohutult südamlik ja tore inimene.

Kell näitab mõned minutid üle seitsme kui võtame oma suuna kooli poole, teada on laste arv ja laste vanus, igas koolis kestab etteaste 45 minutit. Tavaliselt jõuan päeva jooksul kahte kooli külastada. Hommikused lapsed on natuke unisemad, pealelõunased juba koolipäevast väsinud. Mõlema kella-ajaga on omad plussid ja miinused. Nii, peale paaritunnist võitlust Londoni liiklusega oleme jõudnud esimesse kooli. Helimees Dave tõstab juba tehnikat oma bussist välja ning Martin läheb kohtuma direktori või mõne muu kontaktisikuga, kes kooli poolt on külaliste vastuvõtmiseks määratud. Siinkohal olgu öeldud, et kõik koolid, mida olen siiani külastanud on kõrge ja turvalise võrkajaga ümbritsetud. Väravad on eletroonilised ning sissesaamiseks pead olema registreerunud. Mingid suvalised tüübid ikka kooli territooriumile naljalt ei pääse!

Helimees Dave on kogenud ja asjalik ning tehnika ülespanek ja heli proovimine võtab tal aega täpselt 20 minutit. Selleks ajaks olen ka mina oma kodinatega saali kolinud, kaasas pakk signeeritud postkaarte „Shadow On The Wall“ singli kujundusega, mõned paarid erinevaid kindaid ning kotike Eesti raamatute ja buklettidega. Kohtumine õpetaja või direktoriga on alati esmamulje koolist. Naljakas, et peale üheksat kontserti võin juba õpetaja suhtumise järgi ära öelda, millised lapsed saali sisenevad. Veel viis minutit ja show algab. Lapsed on saalis, olenevalt saali võimalustele ja laste vanusele, istuvad nad kas pinkidel või rätsepistes põrandal. Lapse jagunevadki tavaliselt vanusegruppidesse 7-10; 11-13; 14-16 ja 16-18eluaastat. Keskmiselt on saalis 300-600 last. Kui ma oma tuuriga alustasin, olid nimekirjas lapsed peamiselt vanuses 13-18. Tuuri korraldanud kontaktisik Shazz saatis mulle kirja, et uurida, kuidas mulle väiksemad lapsed meeldivad ning kas nendele kontserdi andmine on samuti mõeldav? Loomulikult, vastasin. Väiksed on ju nii armsad. Kuulavad suud lahti ja nendega on siiani tõesti väga tore olnud. Seega lisandus mulle juba esimesel tuurinädalal 8 kooli juurde, just nooremas vanusegrupis.

Aga nüüd tagasi põhiteema juurde. Kogu ürituse juhatab sisse koolidirektor, kes tutvustab paari lausega, kes ma olen ja kust ma tulen ja soovib lastele toredat kontserdielamust. Show algab lauluga „Shadow On The Wall“, selline mõnusalt energiline algus, mille peale väiksemad tavaliselt juba esimese refrääni ajal kaasa plaksutama hakkavad. Siis tutvustan end ise ja küsin lastelt, kas nad teavad kus Eesti asub ja kas nad on midagi meie riigist varem kuulnud. Väikeseks vahepalaks olgu öeldud, et lapsed briti koolides vastavad ja tervitavad alati täislausega. Kui sina neid tervitad – „Good Morning everybody at Eldon Junior School!“, tervitavad nemad sind vastu „Good Morning miss Hannah!“. Tervitamisele järgneb 15 minutiline jutt Eestist, mida vürtsitan vastavalt vanusegrupile erinevate huvitavate faktidega. Kõigepealt räägin kus Eesti asub, kes on meie naabrid ja kui lähedal on Eesti tegelikult Inglimaale. Siis räägin meie pealinnast Tallinnast kui 2011. aasta Euroopa Kultuuripealinnast, räägin meie ajaloolisest ja kaunist vanalinnast, mida rikastavad tillukesed tänavad, suveniiripoekesed, kirikud, muuseumid ning raekoda, rääkimata kogu ajaloolisest ja kultuurilisest taustast, mis mängib olulist rolli selles, millised täna oleme. Räägin Jõuluturust Raekoja platsil, kust ei puudu meie oma käsitööd müüvad kaupmehed, lambad, suur ja uhke jõulupuu ja loomulikult pehme, valge ja sädelev lumevaip. Siis räägin meie metsikust loodusest ja sellest, et 50% Eestist on kaetud metsaga ning väiksemad kuulajad viin muinasjutumaale meie rikkaliku loomaliigiga. Räägin karudest ja huntidest, rebastest, põtradest ja teistest loomadest, kes meie metsades end hästi tunnevad. Räägin sellest, et eestlased eelistavad tavalisele jahilkäigule hoopiski fotojahti, et jäädvustada loomulikus keskkonnas olevad loomad hoopis fotolindile. See on palju humaansem ja põnevam viis jahil käimiseks. Räägin kui kaunid on meie maapiirkonnad ja väiksemad linnad peale Tallinna. Räägin Lõuna-Eesti järvedest ja mägistest küngastest, räägin meie saarterohkusest ning sellest, kuidas talvel saab saartele mööda jääteed. Enamus briti lapsi ei ole jäätund merd näinud.

Räägin ka sellest, et eestlastele meeldivad traditsioonid – kuidas me talviti käime suusatamas ja suviti seenel ja marjul. Kuidas meie võimsad laulpeod toovad kokku suure osa meie rahvast ning kuidas jaanipäev ja jõulupühad on eestlaste kodused kokkuhoidmise pühad. Räägin meie valgetest suveöödest, rahust ja vaikusest, mida Eestist leida võib. Kuid loomulikult ei jää puudutamata meie kiire tehnoloogiline areng – Skype’i leiutamine, internetipangandus, mobiilne parkimine, e-valimised. Kõigest sellest räägime ja vastavalt vanusele just nii müstiliselt, huvitavalt ja arusaadavalt nagu lapsed seda vastu võtavad. Siis esitan teise laulu – „Keeping Score“ – selleks ajaks on väikesed püsimatud põngerjad end mõnusalt põlvede peale sättinud ja plaksutavad kaasa juba esimesest taktist.

Järgneb järgmine 10 minutit juttu muusikast ja muusikakirjutamisest. Selle sessiooni ajal räägin lastele, kuidas üks lugu päriselt sünnib, mis tuleb ennem – kas muusika või sõnad, mis on loos üldse oluline n
ing kuidas üks väikenegi lause või mõte võib olla ühe uue laulu sünniks. Kõik on elus pidanud kirjutama vähemalt ühe luuletuse ja alguses see võib-olla tunduski raske, aga enamus lapsi leiab, et teine luuletus tuli juba tunduvalt kergemini. Eks nii on ka lauludega. Olen oma elus kirjutanud umbes 300 laulu, seega, tean erinevaid etappe. Räägin kui tähtis on loo sõnum ja sõnumi sügavus, kuidas muusika on eneseväljendamiseviis nagu iga teinegi kunstiliik ning kannustan neid, kel muusika vastu huvi on, proovima algust teha oma esimese lauluga.

Selle sessiooni käigus uurin välja, kes millist instrumenti mängib, kellele meeldib laulda ning kelle suurim unistus on saada popstaariks. Tavaliselt tõstab käe umbes 80% publikust. Kannustan lapsi, et oma unistuste poole püüelda. Räägin, et lisaks andele on vajalik visioon ja suur töötahe. Kui tähtis on suhelda oma fännidega ja olla avatud. Sessiooni lõpuks on lapsed niivõrd õhevil et järgmine lugu ei möödu enam kuidagi istudes. Laulan uue loo „I Believe In You“, mis on väga rütmikas ja lapsed tantsivad, karglevad, plaksutavad – kes kuidagi oskab. Tunnetame koos rütmi ja aitan neid, kes innustunult rütmist välja lähevad, tagasi rajale. Lapsed laulavad vaheosas kaasa, tõstavad käed pea kohale, lehvitavad – teevad kõike, mida ette näitan. Selline tõeline energia väljaelamise moment!

Blogi järgneb…

Armastusega Londonist,
Hannah
Teisipäeva õhtu, 10. november 2009 kell 23.20

 



Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee