OHMYGOSSIP – Tervitasin Floridasse naastes niisket kuumust, suurem orkaanioht oli möödas, päike säras ning võimaldas mul oma päevitust värskendada. Kolisin uue sõbranna juurde South Beachilt kahekümne minuti kaugusel asuvasse avarasse korterisse jahisadama äärses kõrghoones, üldkasutatava jõusaali ja basseiniga. Välibassein ei ole seal üldiselt mingi luksus vaid üpris elementaarne mugavus nagu mujalgi troopilistes piirkondades.
Tagasi Miamis
Enamus uuemates majades kuulub iga magamistoa juurde ka eraldi vannituba, asjade massivsusest juba rääkisin, lisaks on ameeriklastel ka palju ruumi vaja.
Miami struktuur oli algusest peale minu ja kuuldavasti ka paljude teiste jaoks natuke segane – Miami, Miami Beach, South Beach, mis nendel ometi vahet on? Selgus, et kuigi neid peetakse üheks, on Miami ja Miami Beach eraldi linnad, South Beachiks kutsutakse piirkonda Miami Beachil, mis on näiteks kuulus elava ööelu poolest. Tähtsamad tänavad seal on Ocean Drive, Collins Avenue ja Lincoln Road. Ocean Drive on nagu nimestki võib järeldada rannaäärne tänav, mis on täis tihedalt üksteise kõrval asetsevaid baare, restorane ja hotelle. Selles piirkonnas liigub väga palju turiste, kohtab rohkem värvilisi ning näeb kohalikku lihtsamatsorti rahvast. Collins Avenuel asuvad suuremad ja tähtsamad hotellid ning mõned ööklubid. Lincoln Road on suuremas osas jalakäijate tänav, mis meelitab mitmesuguste kohvikute, restoranide ning poodlemisvõimalustega, elu parimat club sandwichi (vaata pilti!) sõin seal asuvas restoranis Nexxt.
South Beachil on palju võimalusi pidutsemiseks, see on üks vähestest kohtadest Ameerikas, kus alkoholi on lubatud müüa kakskümmend neli tundi ööpäevas ja ööklubid on avatud kella neljani hommikul. Kuumemad klubid on Set ja Mynt Lounge. Turistide seas on populaarne hiiglaslik Mansion. Mulle meeldis kõige rohkem Setis, muljet avaldas glamuurne sisekujundus ja baari kõrval läbipaistvates liftides väänlevad eksootilised tantsijad. Lisaks kuulsatele DJ-dele meelitavad klubid inimesi erinevate meelelahutustega – enamasti tantsu-, ja moeshowdega.
Ameerika ööklubid on üles ehitatud promootorsüsteemile, mis tähendab seda, et klubi on palganud promootorid, kes teenivad raha iga inimese pealt, kelle nad peole toovad. Klubi poolt antakse ka laud, kus tasuta juua saab. Tavaliselt on seal pudel viina erinevate pealejookidega – club soda (karboniseeritud vesi), apelsini- ja jõhvikamahl. Õhtu jooksul tuuakse ka šampanjapudeleid, mis saabuvad lauda alati säraküünalde saatel. Tseremoonia kuulub asja juurde, kuna šampanja maksab palju, siis on vaja, et kõik ümbritsejad ikka teaksid, et selles lauas kulutatakse raha.
Klubide uste taga on alati pikad järjekorrad, ilusatel tüdrukutel üldiselt sisse saamisega probleeme ei ole, aga alati on mugavam, kui mõni promootor või VIP-host on tuttav. VIP-hosti erinevus promootorist on selles, et nemad toovad lisaks tähtsaid kliente, kes kulutavad suuri summasid. Kena mees võib ka üksi sisse saada, aga peab enamasti järjekorras seisma, kui just turvamehi ei tunne. Sissepääs maksab meestele tavaliselt umbes 20 dollarit, naised saavad tasuta. Alati on võimalus osta pudel kanget alkoholi või šampanjat, mis garanteerib sissepääsu ja laua, hinnad algavad olenevalt kohast umbes 250 dollarist.
Meeldetuletuseks – USAs algab alkoholitarvitamise luba 21.eluaastast ja seda kontrollitakse üsna rangelt. Alati, kui soovid kangemat kraami osta, küsitakse dokumente, vahet ei ole kui sul isegi juba hall habe ees, neil on kohustus sinu vanust kontrollida. Üks asi, mis eestlase jaoks võib üllatav olla, on tualetitöötajad, kes sulle pärast potil käimist käte pesu jaoks seepi käte peale panevad ja kuivatamiseks paberrätiku annavad. Neile on soovitatav iga kord vähemalt üks dollar jootraha jätta.
Kord kutsuti meid kellegi sünnipäeva puhul korraldatavale lingerie-peole, (pesupidu), ma ei olnud sellisel üritusel kunagi käinud, ega teadnud mida oodata. Iseenesestmõistetavalt eirasime sõbrannaga riietuskoodi ja läksime kohale kleitides. Õnneks leidus koha peal ka palju teisi, kes ei pidanud soovituslikust riietusstiilit kinni, tegemist oli üsna tavalise viisaka üritusega, ainus erinevus, et osa rahvast kõndis ringi pidžaamas, hommikumantlites või seksikas pesus.
Nagu eenevalt mainisin, on Ameerikas plastilised operatsioonid üsna tavapärane nähtus. Sel peol panin tähele naisi, kes olid nähtavasti ühe ilukirurgi juures käinud, kuna nägid täpselt ühesugused välja – samasugused pisikesed ninad, suured huuled ja rinnad. Sarasust lisas ka mõlema ühesugune soeng – nn Hollywoodi-lokid. Neid oleks võinud vabalt kaksikuteks pidada, kui nad poleks teineteist vältinud. Tundus umbes samasugune situatsioon, kui kaks naist tulevad peole ühesuguste klietidega ja püüavad teineteisest võimalikult kaugel püsida, et mitte ennast piinlikult tunda.
Miamis kahjuks kuigi palju kultuurilist meelelahutust ei leia. Mõned muuseumid ja kunstigaleriid on olemas, aga ideaalsete rannailmadega ei taha kuidagi ennast siseruumidesse peita. Klubidele lisaks võib meelt lahutada näiteks mängukeskustes. Mina käisin sõpradega Dave and Busters’is, mis oli tohutu suur, baari ja restoraniga sadu erinevaid mänge sisaldav meeleleahutuskeskus. Minu lemmik oli Diil or No Deal-automaat, see põhineb telemängul, mida Eestis näidatakse nime all „Võta või jäta”.
Viimane nädal Floridas möödus kiiresti, mul oli kurb meel oma uute sõpradega hüvasti jätta, kuid oli aeg avastada New York!