Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Helena-Reet: Aeg hingab kuklasse

Helena-Reet: Aeg hingab kuklasse

OHMYGOSSIP — Aeg hingab halastamatult kuklasse… Kogu aeg on tunne, et liiga palju jääb tegemata, aega pole õigesti rakendatud, tehtud saab palju vähem kui sooviks. Plaanid ja unistused on alati suuremad kui nendele järgnevad teod, vaatamata sellele, et igapäevaselt on ikka käsil mitu projekti korraga ning käed rüpes ei istu kunagi.

Mulle meeldib see mõte, et vanasti olid kellad suuremad ja osutite vahelgi tundus olevat rohkem ruumi (loe: aega) — see oli lapsepõlv, siis oligi ajal teine kulg. Nüüd ise lapsevanemana aga on aega alati puudu. Kõige tavalisemad tegemised — nõudepesu, koristamine jm kodu- ja aiatööd võtavad palju aega. Laste sõidutamine kooli-lasteaeda-ringidesse võtab samuti palju aega ning hakib aja häirivalt sektoriteks, mille vahel tihti on sellised ebatäiuslikult vastikud vahed — oodata kohapeal on liiga kaua, samas kuskil ära käimiseks või millegi konkreetse tegemiseks jälle liiga vähe. Üks suur kella vaatamine ning aja kulutamine. Olgu, laste nimel võib, laste nimel tahan teha kõike! Aga kuidas jaotada seda ülejäänud ajanatukest? Kuidas olla ISESEISEV naine kui tööl käimine on võimatu? Kuidas väikeste lastega emad saavad üldse kuskil tööl käia? Kas ainult nii, et nende lapsed kuskil ringides ei käi ning mölutavad õhtuni pikapäevarühmas? Isegi pikapäevarühmad pole päris tööpäevade lõpuni — enamasti lõppevad ikka nii nelja kanti ning arvestades liiklust sellel kellaajal peaks juba kolm või pool neli töölt lahkuma.

Eile ütles ema, kes armastab õudsalt õpetada, et ma ei oska õigesti elada. Tal on õigus aga targutamisel ilma lahenduseta on väike kasutegur. Laste arenguks ja ringideks kuluvad hoomamatud summad, samal ajal kui sisse tulevad vägagi hoomatavad numbrid. Midagi ära jätta ei saa — laste tervis, areng ja haridus on minu jaoks kõige olulisem. Üks minu lastest käib lasteaias tugiisikuga. Talle tuleb maksta kuupalka. Samuti on tarvis rehabilitatsiooniteenust, mille hind on 32.-eurot tund. Mida rohkem on võimalust rehabilitatsiooniteenust kasutada, seda parem on lapse areng.  Teine laps käib lisaks koolile muusikakoolis (solfedžo ja tunnid viiuliõpetajaga) ning käib kolm korda nädalas vene keele eratundides, 14.- eur korraga.

Lastega emal tööl käia on keeruline, erivajadusega laste emadel peaaegu võimatu. Olenemata oma omandatud haridusest tuleb ümber orienteeruda — leida võimalus kodus töötamiseks või leida väga paindliku graafikuga töökoht. Kumbki variant pole väga stabiilne ega hea. Esimese miinus on lisaks ka see, et kodune naine “vajub ära”. Selleks et silm säraks, mure enda alla ei mataks ning käsi kergelt veini järgi ei haaraks on tarvis sotsialiseeruda. Mulle samas väga meeldib üksindus, mul on üksi huvitav ning avalikud üritused, silmast-silma suhtlemine on tegelikult väga koormav ja vastukarva. Oleks vaid seda üksinda olemist, aega ja vaikust rohkem, veel rohkem.

Minu lahendus on olnud enda äri. Samas see on kahe otsaga mõõk — saad küll oma aega ise jaotada aga samas endale tehes teed kolmekordseid tööpäevi, ei löö ust kell viis seljatagant kinni. Samuti ei maksa sulle keegi regulaarselt palka ning kui soovid olla konkurendivõimeline, siis saadad iga kopika mis teenid taas ringlusesse, et midagi uuendada, parandada, edendada, laiendada. Oma äri võib olla ka libedale teele minek, sest paljud projektid on pika vinnaga — investeerid nii aega kui raha aga raske töö viljad saabuvad alles aastate pärast, vahel jäävad ka saabumata. Sellisel juhul saab “oma äri luksust” lubada vaid inimene, kellel on lisasissetulek (hästi teeniv abikaasa, säästud, sponsorid või rikkad vanemad) või puuduvad lapsed, kelle jaoks peab ALATI söök laual olema, puhtad riided seljas ning kodu soe olema. Lastega ei saa elada stiilis “vaatame, mis saab”.

Olen õnnelik, et mul on võimalus “nn. oma äri luksust” lubada. Ise kutsume me kõiki minu tegemisi rohkem ja vähem mõistlikuteks hobideks, äri mõiste on minu jaoks midagi muud. Aga päris isiklik “kommiraha” on ikkagi parem kui mitte midagi, eksole?! Samas jälle südamega tehtud asjad on huvitavaimad, edukaimad, parimad! Hobidest välja kasvanud firmad on tulusaimad ning maailma rikkaimad kaubamärgid on statistika järgi põlvest põlve edasi arenenud perefirmad. Tööd teha on raske kui see on vastumeelne. Minule on nii meedia kui käsitöö alati meeldinud (ma nimetaks seda isegi kõrgendatud kireks) ning ei kaota lootust, et ühel kenal päeval on tegemistest lisaks moraalsele rahuldusele ka niivõrd palju kasu, et midagi kõrvale panna saab. Mulle meeldib ka mõelda, et ühel päeval tulevikus on tütardel mida üle võtta (mis siis, et mina olen see esimene lüli, esimene”põlv” kes äri alustas) või siis maha müüa, kui neil peaks teised huvid olema.

Kuidas siis elu õigesti elada? Ma arvan, et sellele küsimusele ei leia vastust ka vanas põlves surivoodil. Kuidas aga õnnelikult elada? Õnn on hingerahu, ütles mu kadunud vanaema. Õnn on ka teadlikult võetud poos ning ellusuhtumine. Minu hing on kärsitu aga täis usku ja lootust ning tahab ajada oma jonni, minu hingel on siin maailmas veel pikk rännak teha aga see rännak on põnev. Päeva lõpuks saan ma öelda, et mu hing on rahul. Ma tean, et leht ka ei kuku kui J-mal seda ei soovi — siin elus on kõigel mingi mõte ja koht ja tähtsus, isegi kui me sellest täna veel päris täpselt aru ei saa.

Armastan teid, nüüd torman edasi…

 

 


Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee