Andy Bellatti on magistrikraadiga dietoloog, kes peab oluliseks täisväärtuslikke toiduaineid ja taimedel põhinevat toitumist. Ta huvitub tõsiselt ka toidu ja toitainetega seotud poliitikast ning toidutööstuse petlikest turundustaktikatest. Ta on loonud huvigrupi Dietitians for Professional Integrity, mis võitleb selle eest, et toiduainetööstus ei mõjutaks toitumisalast õppetööd.
Bellatti toob oma postituses Huffington Posti jaoks välja neli suuremat uskumust peavoolu toitumisteaduses, mis peaksid juba ajalukku kuuluma, kuna need pidurdavad arengut, kriitilist analüüsi ja dialoogi.
1. Sellist asja nagu rämpstoit või halb toit ei ole olemas
Selline seisukoht tuleneb spetsiifilisest kontekstist: toitumishäirete ravis püütakse eemale astuda toitu hindavatest siltidest ning rääkida selle peamisest funktsioonist – toitvusest. Kuid aina enam püütakse seda sõnumit suunata ka avalikkusele. Toidu halvustamine ei ole kahtlemata hea viis motiveerida tervislikumat toitumist, kuid dietoloogi peamine eesmärk on siiski pikas plaanis aidata inimestel paremini süüa.
Rämpstoit on olemas. See on selline toit, mis paneb inimesed ennast väsinuna ja üldiselt halvasti tundma. Küpsistest ja limonaadist koosnev hommikusöök on kahtlemata rämpstoit. Toitumisteadlased peaksid seda tunnistama, et kellelegi ei tule kasuks, kui näiteks McDonaldsi poolt pakutava hommikuburgeri Egg McMuffini kohta öelda: see pole halb valik, kuna see sisaldab valku, mida saab munadest, ning kaltsiumi, mida saab juustust.
Muutused toitumises ei juhtu üleöö, vaid sageli järk-järgult, kuid igal juhul ja alati tuleks julgustada inimesi tarbima minimaalselt töödeldud toitu.
2. “Mõõdukus!“
“Kõike mõõdukalt“ on sisutu väljend. Küsi 20 inimese käest, mida nende jaoks tähendab mõõdukus ning sa saad 20 erinevat vastust. See on järjekordne meetod tarbetult ja ebatäpselt kõiki toitusid väärtuslikeks tembeldada.
Kolm klaasitäit värsket rohelist salatina ei ole samaväärne kolme klaasitäie šokolaadipudingiga ning pool liitrit mustikaid on väga oluliselt erineva mõjuga, võrreldes poole liitri jäätisega. Toitumiseksperdid ei tohiks töötada kiirtoidufirmade avalike suhete esindajatena, kuna tööstuse jaoks tähendab “mõõdukus“ seda, et nende toodetud õudused võivad “mõõdukas koguses“ olla osa tasakaalustatud toitumisest.
Loomulikult ei pea vahetevahel kiusatusele järele andmise puhul kohe seda hukka mõistma. Kuid me peame selgelt aru andma, et mõned toidud kuuluvad “Söö alati“ kategooriasse, mõned “Söö vahel“ kategooriasse ning mõningaid ei peaks üldse sööma. Öeldakse, et kui me välistame mõõdukuse printsiibi, siis püüdleme võimatu perfektsionismi poole ja loome toitumishäireid. Kuid soovitus hoiduda igal võimalikul juhul kiirtoidust ei ole perfektsionism, see on tervislik ja abivalmis nõuanne.
3. Tervislik toituja = ohu märk
Paljud toitumisõpikud viitavad, et kui taimetoitlased ja mõningaid toidugruppe vältivad inimesed ei plaani oma dieeti väga hoolikalt, siis võivad neid tabada igasugused probleemid. Samas on tavapärases toitumises tõsine puudus kiudainetest ning mitmetest mineraalidest, sealhulgas magneesiumist, kuna suur hulk tavatoitujaid tarbib töödeldud toitusid, millel on vähe toitainelist väärtust. Idee, et taimetoitlased peavad oma menüüd eriti hoolikalt planeerima, tuleneb eeldusest, et liha võrdub valk ja raud ning piim võrdub kaltsium ja D-vitamiin ning kui sa neid kahte asja ei söö, siis oled jamas.
Läbimõtlemine ja planeerimine on oluline igasuguste toitumisharjumuste korral. Inimesi, kes toituvad tervislikult, tuleks julgustada, mitte soovitada neil “veidi lõdvemalt võtta“.
4. “Sa pead olema realistlik“
Toitumiseksperdid õigustavad tihti oma soovitusi võtta kiirtoidukohas lihtsalt väiksem portsjon sellega, et nad peavad olema enda ootustes inimeste käitumise kohta realistlikud. Kuid tegelikult jäävad nõustamisega kõige enam rahule need kliendid, keda sunnitakse oma mugavustsoonist välja astuma. Neid ei huvita, kuidas jätkata harjumusega kolm korda nädalas kiirtoidurestoranist läbi käia ja seal madalama kalorsusega toitu valida.
Inimesed, kes tulevad dietoloogi nõustamisele, soovivad tõepoolest tervislikult toituma õppida ning spetsialistid ei tohiks karta, et nad seavad neile teostamatuid eesmärke. Kui “normaalne“ toitumine tähendab pidevalt valmistoidu mikrolaineahjus soojendamist ning koduteel kiirtoidu haaramist, siis ei tähenda see seda, et ainus realistlik soovitus on piirduda väiksemate portsjonitega. Finantsnõustaja ei ütle sulle kunagi 4000 euro suuruse krediitkaardivõla kohta, et “see pole suur probleem, enamusel on palju suurem võlg“.
Avaliku tervise olukord on nii habras, et liiga leebetest sõnumitest toitumise valdkonnas ei piisa olukorra paranemiseks. Inimesed väärivad abistavat ja täpset infot, mis aitab neil teha valikuid parema tervise nimel. Toitumisspetsialistid peaksid olema osa väga vajalikust paradigma nihkest, mitte jääma kinni oma aja ära elanud soovitustesse, millest on vähe kasu.
Allikas: Huffington Post; Telegram (Katrin Suik)