Kõik inimesed soovivad elada head elu. Paljud meist jäävadki vaid soovima, püüdmata midagi selle nimel päriselt ära teha. Väiksem hulk on valmis aga oma soovide täitumise nimel ka natukene pingutama. Alustades näiteks kasvõi sellest, et hakkavad positiivselt mõtlema ja oma soovidest julgemalt unistama. Kas sellest aga piisab, küsib Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

Afirmatsioonid – kas võti võidule?
Usun, et iga inimene on kuulnud, kuidas unistuste täideviimiseks tuleb endale mõttes kinnitada, et sa oled selleks suuteline ja sa saad sellega hakkama. Sellist mõttes enese võimekuse kinnitamist nimetatakse enesele afirmatsioonide lausumiseks või siis rohkem eestipäraselt öelduna positiivseteks jaatusteks.

Afirmatsioonid said maailmas populaarseks peale seda, kui Prantsuse psühholoog Emile Coue avastas 20. sajandi alguses, et patsiendid, kes lisaks ravimile said ka psühholoogi poolse kinnituse selle ravimi efektiivsuse kohta, paranesid kiiremini kui need, kes said lihtsalt ravimi (ilma psühholoogi poolse lubaduseta, et see mõjub väga hästi). Sellisest kogemusest tiivustatuna hakkas Coue kasutama oma patsientide peal autosugestiooni, mille käigus soovitas ta inimestel iga päev endale lausuda mõttes “Minu elu muutub iga päevaga üha paremaks ja paremaks” (“Every day, in every way, I am getting better and better”).

Sellest ajast alates on afirmatsioonid suur äri, sest erinevate valdkondade spetsialistid on kasutanud Coue avastust edukalt ära nii oma klientide aitamiseks kui ka oma äri suurendamiseks. Sisestades Google otsingumootorisse sõna “affirmation”, leiad sealt tuhandeid erinevaid soovitusi, kuidas afirmatsioonide kaudu oma elu korda või paremaks teha. Huvitav ainult, kui paljud inimesed seeläbi reaalselt oma elu korda saanud on?

Ma isiklikult püüdsin afirmatsioonide jõudu oma elu korda tegemiseks kasutada väga aktiivselt aastatel 2006-2008. See oli minu elu üks kõige raskemaid perioode, sest olin täielikus vabalanguses oma äridega, mille kaudu olin lootnud edukaks ja rikkaks saada, kuid mis minu jaoks ootamatult täielikuks majanduskatastroofiks kujunes. Just sel ajal õnnestus mul kohtuda inimestega, kes hakkasid mulle selgitama mikrokosmose (loe: sisemaailm) ja makrokosmose (loe: välismaailm) omavahelisi seoseid, väites, et enne kui saan korda makrokosmose, pean ära korrastama oma sisekosmose. Ja üheks efektiivseks viisiks oligi afirmatsioonide lausumine. Mulle soovitati igal hommikul, igal lõunapausil ja igal õhtul enne uinumist lausuda erinevaid afirmatsioone sellest, kuidas mu elu jälle korda saab.

Ma uskusin seda, mida mulle räägiti. Ja ma proovisin järele kõik, mida mulle soovitati. Kleepisin oma toa ja auto täis positiivseid afirmatsioone ja ilusaid pilte, mille poole soovisin oma elus liikuda. Käisin Viimsi muuli peal koguni afirmatsioone laulmas, sest ühes raamatus lubati, et laulmisel on tugevam vibratsioon ja tulemused saabuvad kiiremini. Kahjuks aga ei saabunud tulemusi üldse. Kõik liikus edasi väga visalt ja teosammul.

 
Miks afirmatsioonid ei tööta?
Positiivsed afirmatsioonid ei tööta sageli seetõttu, et me soovime nende kaudu kvanthüpet oma elus läbi viia. Ma olin 2007. aastal oma äridega pankrotis, kuid ma soovisin finantsvabadust. Kas terve mõistuse jaoks ei ole selle kahe seisundi vahel liiga suurt lõhet? Kas pankrotist finantsvabaduseni ei ole liiga suur hüpe, mida ma püüdsin Viimsi muuli peal laulmisega ületada?

Kui Emile Coue oma patsientidele koos ravimiga lubaduse selle efektiivsuse kohta kaasa andis, ei lubanud ta midagi rohkemat kui see, et see ravim töötab. Selle kaudu suurendas ta inimese usku paranemise suunas, mis oli hädavajalik selleks, et inimene oma suhtumist muudaks ja oma elujanu taastaks.

Usun, et sellistes olukordades töötavad afirmatsioonid tõepoolest hästi. Kui ma oleksin endale 2007. aastal regulaarselt kinnitanud, et ühel päeval tõusen ma jälle jalgadele ja ei pea igapäevaselt arvete maksmise pärast muretsema, oleks see mulle andnud jõudu mõtlemaks, kuidas see teoks teha. Mina aga ei keskendunud sellele, vaid ideele finantsilisest vabadusest – olukorrast, kus mul on väga palju raha, ilus kodu, eksootilised reisid, autod jne. Sest just niimoodi kõik selle aja “gurud” teha soovitasid. Ava näiteks mõni rikkusest ja edust pajatav raamat, ja sa näed, kuidas sinult küsitakse: “Miks sa soovid olla miljonär? Miks mitte olla hoopis miljardär?!”. Sellele küsimusele järgneb siis raamatutäis ideid ja ettepanekuid, mida inimene võiks ära teha, et miljardäriks saada. Üldjuhul on need siiski üldsõnalised soovitused sellest, kuidas oma mõtlemist ja suhtumist muuta, et seeläbi raha enda külge tõmmata. Ning sellele lisandub lehekülgede kaupa afirmatsioone.

Jah, raamatu lugemise vältel kogevad paljud eufooriat, sest tundub, see on tõepoolest võimalik (olen seeläbi erinevate raamatute laksu all olnud korduvalt). Keerulisemaks muutub aga olukord peale seda, kui me raamatu jälle kinni paneme ja igapäevaellu naaseme. Arved on ju vaja maksta, lapsele on vaja lasteaeda järele minna, ja homme ootab meid see kuramuse mõttetu töö ja jube ülemus, kes meid juba aastaid terroriseerib. Kuidas kasutada selles raamatus jagatud õpetusi (mis sageli on vaid erinevad afirmatsioonid) muutmaks olukorda, kus me hetkel reaalselt oleme? Siin on afirmatsioonid täiesti võimetud.

 
Muuda afirmatsioonid enese jaoks usutavaks
Ühel hetkel lõin ma kõikidele oma afirmatsioonidele käega ja küsisin endalt ühe lihtsa küsimuse: “Mis on esimene kõige väiksem asi, mida saaksin ette võtta, et astuda samm soovitud olukorra suunas?”. Selle lause kaudu muutsin ma oma usku. Kui varem olin “eduusku”, mille kohaselt on kõik võimalik, kui ma sellesse piisavalt usun, siis nüüd olin “väikeste-sammude usku”, mille kohaselt tuleb julgustada end astuma esimene reaalne samm muutuse suunas, mitte unistada kogu aeg sellest ebareaalsest olukorrast, kus ma millalgi ideaalis olla sooviksin.

Ma hakkasin otsima reaalseid viise, kuidas oma finantsilist seisu parandada. Ma loobusin edust ja rikkusest rääkivatest raamatutest, vaid keskendusin reaalsetele elu- ja edulugudele, mis kirjeldasid reaalseid samme sellest, kuidas inimesed on rasketest eluolukordadest välja tulnud. Ma läbisin mõned kursused, mis aitasid mul oma unistuste suunas esimesi samme astuda, ja ma astusingi need sammud. Mõned (tegelikult ikka enamus) nendest ebaõnnestusid, kuid mõnedega kaasnes ka edu. Ma õppisin oma vigadest, ja liikusin visalt, aga järjekindlalt edasi. Ja täna, täna ongi minu elus olukord, kus ma ei pea enam igapäevaselt oma arvete ja peavarju üle muretsema. Ma töötan kodust, elan ühe kuu aastas Aasias ja teen tööd, mida ma oskan ja millest ma lisaks rahale ka sisemist rahulolu saan.

Afirmatsioonid ei tööta, sest me suhtume nendesse kui valuvaigistitesse peavalu korral. Kui meil on kehaline valu, saame Ibumetinist kiiret leevendust. Kui meil finantsiline või emotsionaalne valu (näiteks ei ole meil kaaslast), siis loodame läbi afirmatsioonide samuti olukorrale kiiret leevendust saada. Kuid see ei ole ju võimalik. Me elame pärismaailmas, kus lisaks afirmatsioonide seadustele kehtivad päris maailma seadused.

Emile Coue ei väitnud kunagi, et ainult afirmatsioonidest paranemiseks piisab. Ta ütles, et juhul, kui sa kasutad seda ravimit, ja samas lisad sellele oma usu (et see aitab), suureneb ravimi efektiivsus. Sama lähenemist võiksime
kasutada ka muudes eluvaldkondades. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peaksime võtma ette reaalsed sammud muutuse suunas, ja lisama sellele usu, et ma saan selle sammuga hakkama. Meil ei ole mõtet püüda uskuda millessegi, mis hetkel täiesti ebareaalne tundub. Küll aga võime uskuda sammudesse, mille järjepideval astumisel ühel hetkel ideaalsesse olukorda jõuame. Kuid sellisel juhul ei ole enam vaja usku ebareaalsusesse, sest viimane samm soovitud olukorda võib olla sama väike, kui esimene samm soovitud olukorra suunas.

 

Allikas: Sisekosmos (Kaido Pajumaa)