Laulja ja kitarrist Angela Aak on meelelahutus meedias kõneainet pakkunud pidevalt. Positiivse hoiakuga särtsakas muusik ongi meie tänase Gossip.ee rubriigi “Parimad palad” (virtuaal)külaline.
Allikas: Elu24 (28.08.2008)
Link: originaal tekst
Toimetas: Mariann Joonas
Katkendid artiklist: „Online intervjuu: Vastas Angela Aak“
Ma ei ole eriti kursis eesti tuntud tegelaste ja nende eludega, kuid sinu puhul on jäänud silma mingi eriline positiivsus ja rahulikkus, mis isegi läbi meedia täiesti võõrale inimesele (st minule) on kiirgunud. Millega säilitad sellise positiivsuse? Mis on need elu põhimõtted või suhtumised, mis selle kaasa aitavad? Millist «teede» ja elamuste kaudu oled sinna jõudnud, kus ta täna oled? Tänan komplimendi eest! Olen püüdnud endas leida ja säilitada tasakaalu erinevates elusituatsioonides. Teisisõnu püüan end vähehaaval vaimselt arendada. Et ma ei muutuks närviliseks mingis ebameeldivas olukorras ja suudaksin mulle antavat ja sisemist energiat õigesti kasutada. Ega see muidugi ei tule alati kergelt ja ilmselt meid kõiki niidetakse aeg ajalt jalust, aga iga halvagi asjaga saad võimaluse sellest kogemusest õppida.
Kas on tõsi, et olid kunagi Gunnar Grapsi bändis kitarrist ja tegid hevit? Jah, see oli nii minu «eelmises elus» ja sain sealt väga palju häid kogemusi. Esinesid kunagi sellise kooslusega nagu Aak ja Oja.
Kas musitseerite ikka veel koos? Meil oli viimane esinemine vist umbes kaks ja pool aastat tagasi. Sellisel kujul ei saaks seda kidraduot küll enam teha, aga ei ole välistatud, et me kunagi midagi jälle koos teeme. Aivar Ojaga saame tänini väga hästi läbi ja suhtleme.
Kuidas sa sattusid bändi Blacky? Sellest olen varem ka rääkinud. Olin ansambliga Van Gogh telemajas saate «Seitse vaprat» hooaja lõpusalvestusel, kui Lea mulle stuudio ees koridoris tegi ettepaneku, et hakkaks bändi tegema. Ega ta tol hetkel ka ise ilmselt päris täpselt ei teadnud, kuidas ja kellega edasi minna ja teha. Ilmselt tundus ta mulle kusagil teadvuses juba siis seesama tugev Blacky süda, kuigi tundsime vaid põgusalt. Igal juhul mulle see mõte meeldis ja hiljem, kui uuesti kokku saime, tegin ettepaneku teha seesama tüdrukute bänd, kes juba olemas oli, aga kes kunagi laval koos musitseerinud ei olnud. See idee jälle meeldis Leale ja hakkasime mõne aja pärast proove tegema.
Kas esinemistesse tuleb siis paus sisse kui Lea värskelt emaks saanud on? Kas oskate ka diagnoosida kui kauaks? Või lõpetate päris ära? Viimasest oled väga-väga kahju. Meie bändil on kontsertidest praegu lihtsalt puhkus. Oleme taolisi vaheaegu ka enne ette võtnud. Küll aga teeme juba mõnda aega tööd uute asjadega ja kavatseme mõne aja pärast kuulajaid üllatada värskete tuultega Kui viitsid, siis jutusta paar lahedamat, armsamat seika seoses ansambliga Blacky. Mulle endale teeb nalja basseinilugu, mis juhtus Lätis Brainstormi tuuril olles. Kui lavale minnes tuli eest tuulega meeletu paduvihm, leotades meid ühe sekundiga läbimärjaks. Mängisime ausa näoga lõpuni ja «väänasime» pärast pillide seest vett välja. Üks järgmistest kontsertidest jäi tormi tõttu ka ära, nii et sõitsime selleks päevaks Lätti lihtsalt selleks, et istuda paar tundi lava taga bussis.
Võin ausalt öelda, et mulle oled jätnud sümpaatse mulje ja mulle meeldib Blacky ja teie bändi omapära, rokkmuusika üldse ka. Küsin millist muusikat ise kuulad ja millised bändid meeldivad? Aitäh! Kuulan väga einevat muusikat, klassikast jazzi, popi ja rockini. Mulle endale ei meeldi muusikat üldse kuhugi kastidesse lahterdada. Kui ka mõni asi nii väga ei meeldi, on enamuses ikka midagi kasulikku õppida. Vahel ka seda, kuidas ei tohiks teha. Viimase aja lemmikud on mõned laulud Alanis Morissette’i uuemalt plaadilt. Aga ruumi jääb ka kõige muu jaoks, vana hea Neljä Ruusuja jne. See nimistu tuleks meeletult pikk.
Lugesin, et olid vahepeal masenduses, kuid laval see küll välja ei paistnud. Kuidas sellega nii hästi toime tulid? Veelkord aitäh! Lavale minnes annad endast alati kõik, ehk siis täpselt niipalju, kui sul hetkel anda on. Tegelikult tähelepanelik kontserdikülastaja võib-olla sai ka teinekord aru, et meie omavahelises keemias olid väiksed mõrad.
Kui vanalt hakkasid kitarri õppima? Olin vist 11-aastane, kui hakkasin «teadlikult» pillidega tegelema ja see ei olnud ainult kitarr vaid ka pappkastidest trummid, plokkflööt, suupill – ühesõnaga kõik, mis tundus muusikategemiseks vajalik olevat. Tegime muidugi koos naabripoisiga kohe omi lugusid, lindistasime neid ja andsime omameelest vingeid kodukontserte. Keda pead eesti parimaks kitarristiks ning keda välismaa omadest? Muusikas ei ole ju nii nagu spordis, et kes viskab kitarri kaugemale või mängib seda kiiremini. Pingerea koostamine on seega veidi kahtlase väärtusega tegevus. Pean väga lugu vanematest kaladest nagu Kalle Vilpuu, Elmar Liitmaa ja Endel Jõgi. Noorematest on jälle on väga lahedad Raul Joamets, Paul Daniel ja Jaan Varts. Nagu iga teisegi pilli mängimisel, on ka kidra puhul minu meelest tähtis, milline energia sealt kiirgab ja kas seda üldse on. Üks konks on veel ka selles kas energia sobib minu bioväljaga või mitte. Mul on siiani hästi meeles, millise laengu sain Marc Ducret’i kontserdilt, rääkimata vaid tema käe alt tulevast iseloomulikust «kummitoonist». Steve Morse, Joe Satriani ja Eddie Van-Halen on ka praeguseni mu lemmikute hulgas.
Milline oli selle suve parim kultuurielamus? Viimatinähtust jättis jälle hästi-hästi laheda mulje Deep Purple’i kontsert. No muidugi, seal oli Steve Morse, üks mu lemmikutest.
Kõik me teame, et Eesti on väike riik ja eestlased pole just kõige sallivam rahvas. Kas see teadmine tegi sinu otsuse teha soovahetusoperatsioon raskemaks, kui see oleks olnud mõnes suurriigis? Mõtlesin selle üle järele üsna pikalt, kui nende kõikide otsuste ees seisin. Aga vaid selle pärast Eestist ära kolida ja kuhugi mujale elama asuda, ei tundunud mulle õige. Armastan Eestit ja mulle lähedased inimesed on ka siin.
Kas sind ei häiri see, et oled enamikule inimestele (v.a. muusikud ja fännid) tuntud kui soovahetusopi läbinu, mitte kui muusik? Ma saan sellest väga hästi aru, et kõik need küsimused minu eraelu kohta on puht inimlik huvi, mis vahel kipub varjutama teisi tõelisi tegemisi. Samas poleks mul põhjust anda ühtki selleteemalist intervjuud, kui mu elukutse oleks hoopis midagi muud.
Kuidas on sinu vanemad suhtunud sinu karjääri ja elumuutusesse? Olen sellest varem ka rääkinud, et ema on olnud mulle väga suureks toeks ja algusest peale aktsepteerinud mu valikuid. Ega see võib-olla polnud talle kerge, aga mul on meeles, et pisaraid oli minul rohkem, kui talle sellest «elumuutusest&raqu
o; kunagi rääkisin. Isa küll luges sellest kusagilt ajalehest ja oli mu vennale kell 6 hommikul helistanud, et mis siis nüüd. Tagantjärele on aga ka temaga kõik hästi ja eks see oli talle esimene ehmatus.
Kindlasti oled leidnud endale peale soovahetusoperatsiooni palju uusi sõpru ja tuttavaid. Kuid kuidas on vanade tuttavate ja sõpradega? Kas nad hakkasid sinust eemale hoidma või pigem just rohkem suhtlema? On sul sõpru, kellele alati loota ja kes igas raskuses Sulle toeks on jäänud? Kõik mu lähedased ja kallid inimesed on mulle alles jäänud. Ja õnneks on mu ümber mõned inimesed, kes on alati olemas ja kellele võin tõesti loota igas olukorras. Üritan muidugi iseendaga ise toime tulla, aga on hea küll, kui on keegi kelle käest vahel nõu küsida.
Kõigepealt kiidan su ausat väljaastumisi seoses su elumuutustega. Tahaksin teada,kas on olemas mõni väike kiiks mis on sind tabanud nüüd , peale soovahetusoppi? Selline mis naisi tabab ntx “päevade” või raseduse aegu? Kas sooviksid olla ema? Oi, olen teinekord suur kiiks ise ja virisen nagu mingi primadonna. Aga noh, proovin siis end parandada, kui vähegi võimalik. Jah, sooviksin küll olla ema ja lapse adopteerida. Aga võib-olla saan ta koos oma tulevase musta mehega, mida on mulle ennustatud! Eks elu näitab, kuidas need asjad lähevad…
Miks on naine olla parem kui mees? It’s a man’s world… Sellega on ju nii, et kõigil meil siin ilmas on oma koht. Hästi keeruline on elus hakkama saada, kui su mõttemaailm on ühest soost ja keha teisest. Ma ei arva, et maailm oleks kuidagi vaid meestele kuuluv. Ehk siis ainult kukemaailm, kus kanakesed vahel ringi siblivad. Kunagi oma «eelmises elus» ei saanud ma mitte kasutada neid väikseid ja suuremaid nippe, mis sünnipäraselt on igale naisele omased.
Kui sul oleks võimalik maailmas midagi muuta, siis mis see oleks ja miks? Muudaksin võlukepikese väel seda, et kõik inimesed leiaksid endas üles selle, et nad on tegelikult head. See on meis kõigis sisemiselt olemas, sellest arusaamiseks tulebki käia mööda oma elurada. Nende õppetundide omandamisel oleme me igal hetkel kõik veidi erinevatel positsioonidel. Võib-olla ma oma sooviga rikuksin veidi looduslikku tasakaalu ja tahaks nagu astuda ühe liiga pika sammu edasi.
Mida sa oma elus kõige rohkem kahetsed? Suuremates otsustes olen olnud alati kindel ja seda peale pikka ja aeglast kaalumist. Küll aga olen valmistanud oma sõpradele nii mõnegi piinliku olukorra, nii laval olles kui ka väljaspool. Ilmselt on seda siiski millegi jaoks vaja olnud.
Miks otsustasid omale nimeks võtta just Angela? Mul oli võimalus ise omale nimi valida, kuna olin selle paneku ajaks juba piisavalt «suur». Mulle see lihtsalt meeldis, kuigi oli ka teisi variante. See nime panemise lugu tuli kord bussis jutuks, kui sõitsime bändiga Narva. Nii jäigi Lea mu ristiemaks.
Mida ootad tulevikult? Mul on nii mõnigi unistus, mis ootab täitumist, aga sellest hetkel rohkem ei tahaks rääkida. Seda nii isiklikus elus kui ka tööasjades. Hetkel hoian omale pöialt, et mu plaat, mille tegemise ette võtsin, näeks ilmavalgust ja kõik sujuks nagu olen kavandanud.
Allikas: Naisteleht (30.08.2007)
Link: http://www.naisteleht.ee/node/3449
Katkendid artiklist: 11 küsimust- Muusik Angela Aak
Milline riideese sinu kapis šokeeriks moepolitseid? Ei usu, et ma suudaks kedagi šokeerida. Olen muidugi vahel riietusega ka mööda pannud, aga tänapäeval on õnneks peaaegu kõik lubatud. Pigem näengi veidi isemoodi välja, kui olen igav hall hiireke.
Milline on parim pood Eestis? Mind kutsuvad muusikariistade poed, sest ikka on mingit väikestki asja vaja. Hea on ka Naomi riiete pood – sealt leiab ikka midagi lahedat. Tartus Lõunakeskuses on üks hästi lahe boutique, Sixtina vist oli nimi. Meenuta kõige piinlikumat olukorda, kuhu oled sattunud. Meenub üks kontsert Grapsiga kunagi Sahhalini saarel. Mängisime lindi järgi pettuseks ja magnetofoni helipea läks mustaks, keset staadioni ei saanud ka maa alla vajuda ja ära kaduda. Pärast järelpeol veel kiideti, et kõik teised mängisid fono järgi, aga teie ikka otse ja veel nii hästi!
Milliseid kosmeetika esmaabivahendeid kannad alati kaasas? Mul on mahukas kosmeetikakotike kaasas. Kui päev on pikk ja tuleb enam-vähem korralik välja näha, peab end veidi värskendama, et ei tuleks liiga rondinägu ette.
Kui kaua aega kulub sul hommikustele iluprotseduuridele? Oleneb, kui korralik on vaja välja näha. Tavaliselt saan vist poole tunniga hakkama. On ka juhtunud, et kohvitassi kõrval heliseb telefon, kümne minutiga teen meigi ja ongi minek.
Kas vaatad enda peegeldust kaupluse vaateaknalt? Ikka vaatan mõnikord. Vahel on juhtunud, et sealt vaatab vastu enamvähem normaalse näoga tšikk.
Mis on su lemmikraamat? Üks raamat tuleb küll kohe meelde. See on Erich Maria Remarque’i «Triumfikaar». Lapsepõlves meeldis ka väga Tamsaare «Tões ja õiguses» Indreku lugu, kui ta läks Tartusse kooli ja kohtas Miraldat-Ramildat.
Loe lisaks: Mida kujutab endast Gossip.ee rubriik “Parimad palad”?