Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Reklaam:

Autism läbi ajaloo

Autism läbi ajaloo

Autism (Autismus (ld. k.); Autism (ingl. k.)) ehk endassesulgumus on pervasiivne arenguhäire, millele on iseloomulik psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng ning häirete avaldumine kolmes valdkonnas: vastastikuses sotsiaalses mõjutamises, suhtlemine, piiratud stereotüüpne käitumine.

Sõna autism on kasutusel olnud juba 100 aastat, see tuleb kreeka keelest, sõnast autós (α?τ?ς, tähendus ise). See väljend kirjeldab olukorda, kus inimene on eraldatud sotsiaalsest keskkonnast, seega isoleeritud.

Antiikajal, keskajal: “haldjate või kuradi poolt vahetatud laps”.

1801.a.
prantsuse arst Jean-Marc-Gaspard Itard kirjeldas metsast kinni püütud 12-aastast poissi Victor`it kui “Aveyroni metspoissi,” kes ei õppinudki rääkima. J. Itardi arvates oli poisi ebahariliku käitumise ja kõnetuse põhjuseks isoleeritult elamine väljaspool inimühiskonda. Talle vaidles vastu tuntud prantsuse psühhiaater Philippe Pinel, kelle arvates poiss oli arenguhäirega juba sünnist saati.

1809.a. Inglismaal John Haslam kirjeldas poissi, kes 1 a.vanuselt oli mesilastelt kõvasti nõelata saanud ja kelle käitumine hiljem meenutas väga “Aveyroni metspoissi”.

XIX saj. lõpul Henry Maudsley ettepanekul kõigi ebahariliku ja imeliku käitumisega laste kohta võeti tarvitusele termin “lapseea psühhoos.”

1911.a. Eugen Bleuler oli šveitsi psühhiaater, kes hakkas esimesena 1911. aastal seda väljendit kasutama, kirjeldamaks ühte skisofreenia alaliiki. Ta viitab sellega patsientidele, kes tõmbuvad oma fantaasiamaailma ning pingutused, et nendega kontakti saada, muutuvad nende jaoks talumatuks segajaks.

1919.a. Ameerika psühholoog Lightner Witmer kirjeldas 2a. 7 kuu vanust poissi, kes oli autistliku käitumisega ning kes erikoolis individuaalse pikaajalise visa õpetamisega tegi edusamme nii õppimises kui ka praktiliste oskuste omandamises.

1943.a. Leo Kanner (1894-1981) USA-s kirjeldas gruppi lapsi, kellel esinevate omapäraste käitumis-/suhtlemishäirete eristamiseks muudest lapseea psüühikahäiretest ta võttis tarvitusele nimetuse “early infantile autism” (kirjanduses tuntud ka kui Kanneri sündroom).
 
Oma esimeses suuremas teaduslikus töös (“Autistic Disturbances of Affective Contact”, 1943) kirjeldas ta vaatluse all olnud 11 last. Ühte last kirjeldab ta järgnevalt: “Talle tundub piisavat temast endast. Ta ei näita välja mingit naudingut, kui keegi teda paitab. Ta ei hooli sellest, kes tuleb või läheb, samamoodi ei hooli ta sellest kui ta ema või isa tema juurde tulevad või kui keegi eakaaslastest temaga mängida soovib. Ta tundub tõmbuvat iseendasse ja näib elavat enda maailmas.”

Ta kirjeldab antud seisundit sõnaga autism. Juba oma esimestes töödes kirjutab ta sellest, et tõenäoliselt on antud häirel bioloogilised alused ja et antud lapsed sünnivad maailma juba sellistena, et nad ei soovi lähedust ja kontakti teiste inimestega, ning tõenäoliselt lastevanemate kasvatusstiil ei mängi häire kujunemises olulist rolli.

Enamikul 11 lapsest tema uuringus olid väga head kognitiivsed võimed ühes või kahes kitsas valdkonnas – nt loomade klassifitseerimine või aadresside ja ajatabelite meelde jätmine.

Neil lastel oli rida ühiseid jooni:

    ♣ emotsionaalse kontakti puudumine teiste inimestega;
    ♣ endassetõmbunud, endassesüvenenud olek;
    ♣ sageli ebaharilik ja rutiinne tegevus või liigutused;
    ♣ täielik kõnetus või arusaamatu ja ebaharilik kõne;
    ♣ kiindumine (hõivatus) objektide mõnesse omadusesse;
    ♣ hea või rahuldav ruumitaju ning hea mehhaaniline mälu, mis oli kontrastiks avalduvaile õppimisraskustele või puuetele psüühika teistes valdkondades;
    ♣ mõtestatud, arusaav, tähelepanelik pilk/vaade.

1944.a. Hans Asperger (1906–1980) avaldas Austrias saksa keeles töö, milles kirjeldas gruppi lapsi ja noorukeid, kellele oli iseloomulik:

    ♣ naiivsus ja situatsiooni mittetabav käitumine;
    ♣ intensiivselt harrastatavad, kuid kitsapiirilised, enamasti nende eale mittevastavad või mittefunktsionaalsed huvid;
    ♣ hea sõnavara ja grammatika, kuid kõne teemad enamasti seotud vaid ta enda huvialadega;
    ♣ halb motoorne koordinatsioon, kohmakus;
    ♣ intellekti piirialane, keskmine või isegi kõrge tase, kuid vaatamata sellele võis neil esineda 1-2 õpivilumuse häiret;
    ♣ puudulik intuitsioon.

Oma esimeses suuremas teadustöös töötas ta umbes 200 perekonnaga, kelle lastel esines sarnaste sümptomitega häiret nagu Kanner oli Ameerikas kirjeldanud. Erinevalt Kanneri lastest oli Aspergeri vaatlusalustel arenenud kõne. Asperger kirjeldas antud sündroomi järgnevate sümptomite kaudu: empaatia puudus, vähene võime luua sõprussuhteid, ühepoolsed ja monotoonsed vestlused, intensiivne hõivatus ühest kitsast valdkonnast ja kohmakad liigutused. Asperger nimetas enda poolt kirjeldatud lapsi ka väikesteks professoriteks, sest nad suutsid neid huvitavast teemast rääkida pikalt ja suure detailsusega. Tema järgi on ka häire nimetus Aspergeri sündroom. Asperger nägi enda sündroomi alati eraldiseisvana Kanneri tutvustatud häirest. Reaalselt oli neil kahel kirjeldusel palju ühist.

1944 avaldas ta esimese olulisima artikli antud teemal, mis alles 1989. aastal tõlgiti inglise keelde. Aspergeri töö oli kirjutatud saksa keeles ja ilmus Teise maailmasõja ajal, seetõttu said tuntuks pigem Kanneri tööd.

XX saj. I poolel autismi ei peetud kehaliseks (ajukoe) haiguseks, vaid emotsioonihäireks, mis sugenenud vanemate ebaõigest või endale teadvustamata vaenulikust suhtumisest lapsesse. Pöörde sellesse arvamusse tõid al. 1960-ndaist aastaist uued andmed lapse psühholoogilisest ja kõne- ning keelearengust, aju funktsioonidest, samuti mitmete uurijate (M. Rutteri, Chr. Gillbergi jt.) autismialased uuringud.

1962.a. Inglismaal loodi autistlike laste vanemate ja spetsialistide assotsiatsioon “National Autistic Society.”

1967.a. Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni 8. versioon (RHK-8 ehk ingliskeelse lühendi järgi ICD-8) käsitles “lapseea autismi” veel kui lapseea skisofreeniat.

1970.a. Judith Gould ja Lorna Wing uurisid Londoni ühes rajoonis kõiki alla 15 a. vanuseid lapsi ja tulid järeldusele, et Kanneri ja Aspergeri sündroom on erilise, sotsiaalse suhtlemise ja koostöö häire avaldus.

1977.a. RHK-9 eristas “lapseea autismi” rubriigis “Lapseea psühhoosid”.

1980. aastatel jõuti kindlale arusaamale, et autismi põhjuseks on bioloogilised faktorid, mitte see, kuidas last on kasvatatud. Selles perioodist alates on leitud kõige tõhusamaks meetodiks autismi spektri häirete ravis käitumisteraapia. Käitumisteraapia on põhialuseks, millele vajadusel lisatakse meetodeid teistest sekkumistest.

Ka tänapäeval ei oska teadlased ütelda, mis täpsemalt põhjustab autismi spektri häireid. Põhjuseid otsitakse geenidest, sünniprotsessist, loote- kui ka beebieast. Milles ollakse kindlad on see, et antud häiretel on bioloogiline alus ning et lastevanemate kasvatusmeetodid ei põhjusta lapsel seda häiret.

Ameerika mandril juhtiva psüühikahäirete klassifikatsiooni DSM-3 (1980), DSM-3-R (1987), DSM-4 (1994) ja Euroopa vastava klassifikatsiooni ICD-10 määratluse kohaselt autismihäire korral ei ole tegemist mitte psühhoosiga (s.o. haigusega, millel on algus, kliiniliste avalduste muutused haiguse kulus ja paranemine; haigust on võimalik medikamentoosselt ravida jne.), vaid lapse psühholoogilise arengu häirega, s.o. suhteliselt stabiilse seisundiga (sarnaselt näiteks lugemis- või kirjutamishäirega). Nimetus: “Pervasive Developmental Disorder”.

Refereeringus on kasutatud Eesti Autismiühingu, dots. Jüri Liivamägi ja Wikipedia materjale





Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory