Mis on eestlasele omane? Kui meedias, tänaval ja eestlaste rohketes paikades väljendatava järgi orienteeruda, siis üks pikk ja sünge rida negatiivseid atribuute. Vaieldamatu liider pingereas on „kadedus“, seda kuuleb nii toidu alla, kui peale, kõrvale ja taha.

Tubli järjepidavusega oleme suutnud kadeduse eestlastele ainuomase tunnusena kivistada. Kusjuures antud loole sain inspiratsiooni just ühest järjekordsest taolisest „see on nii eestlaslik“ tüüpi kommentaarist, mis siinsamas Gossip.ee’s oleva Kristiina blogi kohta käis. Aga see pole kaugeltki ainukene väidetav kaasmaalaste puudus. Nimekiri on pikk, kriitiline ja masendav, aga mis kõige tähtsam — absoluutselt mitte meile ainuomane.

Paar-kolm aastat tagasi leidsin end Milaanost castingu järjekorrast koos eestlannast sõbrannaga. Pikka rivi, mis oli väga kirev ja multikultuurne, silmitsedes ütlesin talle, kui vahva see on, et siin muuhulgas sellist klassikaliselt eestlaslikku ilu näha saab. Seda mõistagi tema näol. Tüdruku reaktsioon minu komplimendile polnud aga sugugi positiivne. „Pole ma mingi tavaline eestlane,“ lausus ta kulmu kortsutades ja lisas, et minu poolt öeldu ei pane teda just kuigi erilisena tundma. „Kuidas nii?“ uurisin ma vastu ja tuletasin talle meelde, et meie rahva arv koos Kanadasse põgenenute ja igasse maailma sadamasse seilanud tegelastega kõigub ühe miljoni lähistel. Kui palju erilisemaks üks rahvus enam ikka nii väga minna saab? „No seda küll jah“ ühmas ta seepeale, jäädes endiselt vähe tõsiseks.

Ta pole kaugeltki ainukene, olen sarnast reaktsiooni palju kohanud. See on levinud alaväärsuskompleks, mille aegade hämarusest tulenevuse üle ei viitsi ma siinkohal heietama hakata. Millele ma aga tahaksin tähelepanu juhtida on see, et just toosama kompleks ja kogemuste puudumine sunnibki meid taolisi rahvusvahelisi nähtusi, nagu näiteks kadedus, eestlastele ainuomasteks pidama.

Kogemuste puudumise all pean silmas seda, et meie inimestel pole kahekümne aasta jooksul jõudnud veel võrdlusmomenti tekkida. Reisimas küll käiakse, aga kord aastas nädala jagu kuurordis peesitamisest või mõne metropoli põgusast väisamisest ei piisa. „Issand, kui tore ja sõbralik see personal siin on, mitte nagu meil seal kolkas!“ — taolisi lauseid oleme ju ka kõik kuulnud. Mis on aga nendel eestlastel ühist, kes lähevad väljamaale pikemaks ajaks elama? See, et nad tulevad varem või hiljem rõõmuga tagasi.

Need inimesed hakkavad märkama asju, mida minagi silmasin pikki kuid mujal maailmas modellitööd tehes. Et nendes samades castingurivides kohatavad muidu väga tugevalt kokku hoidvad brasiilia kutid muutusid täpselt samamoodi üksteise peale maru kadedaks, kui mõni neist ülemäära edukaks sai. Vastavaid näiteid võikski loendama jääda. Kiiresti sai ilmselgeks, et kadedus, väiklus ja muu negatiivne ei vali rahvusi ega kultuure, keeli ega geene — nad elutsevad kõikjal.

Kui meile miski ongi omane, siis just too universaalsete inimrassi puuduste endale külge pikkimine. Ehk teisisõnu pole tegelikuks probleemiks need asjad, mida me kipume endi kohta ütlema, vaid see, et me neid asju pidevalt ütleme, reaalselt midagi ette võtmata. Veider, aga alati on probleemsed eestlased kui „ülejäänud“, mitte mina ja mu lähedased. Kui aga kriitik end paari päeva möödudes unustab, saab temast justkui automaatselt tegelane, kes käitub täpselt samuti, nagu „ülejäänud“.

Ma ei taha sugugi väita, et meil pole arenguruumi. On ja küllaga. Ühes sfääris rohkem, kui teises, aga muudatused ei sünni tühipaljast ja pidevast kritiseerimisest. „Be the change you want to see in the world“ (Ole ise see muutus, mida sa maailmas näha soovid) võtaks Gandhi kokku järjeordse eestlase kriitika eestlaste kohta. Jah, on seegi siin ju kaasmaalasi õrnalt noomiv üllitis, aga ma kahtlemata proovin end parandada, mitte tühjalt pasundada, vaid saada muutuseks, mida soovin näha!