Uus aasta on hoo sisse saanud ja nagu iga aasta algul on ajakirjandus tiine kõikvõimalikest ennustustest ja horoskoopidest, mis meile algava aasta kohta aimu peaks andma. Kas seda kõike uskuda, on muidugi iga inimese oma asi, aga mingi sisemine lootus või aimdus käesolevast aastast on meis kõigis. Seda enam, kui tegemist maiade poolt müstiliseks kalenderdatud aastaga 2012.

Mina ei mäleta oma 50 eluaasta jooksul, et idee maailma lõpust nii üldrahvalikult õhus oleks olnud, kuigi pisemaid lõpukesi on ikka oma jagu üle elatud. Olgu siin kohal kohe öeldud, et ma ei kuulu maailmalõpu ennustajate ridadesse, aga ma ei soovi ka peavoolu teaduse kombel meie esiisade tarkusi mitte millekski kuulutada. Ausalt öeldes tekitab minus suurt aukartust loodusrahva oskus panna kokku kalender, mis arvestab meie asukohta Linnutee keskme suhtes. Ei olnud ju neil hullvõimsaid kosmoseteleskoope orbiidil tiirlemas ega osakeste kiirendeid teooriaid toetamas. Maiadele piisas pilgust taevasse ja ühtsustundest kõiksusega. Neil inimestel oli ligipääs kõikidele neile vajalikele teadmistele ilma igasuguse teadusliku suri-murita. Nad lihtsalt teadsid.

Sellist otseteadmist olen ka mina pidanud parimaks maailma tundma õppimise meetodiks. Muidugi ei ole minus seda kõukude puhtust, mis lubaks mul puudutada meie kõiksuse sügavaimat olemust, aga õrnalt tema sisemis hoovusi riivata on mul aastate pikkuse harjutamise tulemusel ometigi õnnestunud. Nii tekkinud teadmine ei ole küll tõsikindel, vaid pigem arvamus. Ometi on mul jõuline tunne, et aasta 2012 on inimkonnale kuidagi märgiliselt oluline aasta. Ses mõttes kattub minu usk horoskoopides ennustatuga, et saabunud aasta on uute alguste aasta. Aasta, kus me peame otsa vaatama oma hirmudele, mis seni meie elu dikteerinud on. Võimalik ka, et tegema läbi mõne isikliku katastroofi, et meis tekiks võime oma tõelist palet näha.  Näha seda, mis on tegelikult kõige ilmsem. Et seda kõige ilmsemat näha, peab miski meid nii rööpast välja lööma, et me muutume isenda suhtes kõrvaltvaatajaks.

Me ei näe seda kõige ilmsemat, sest loomariigis oli meie teadvus nii programmeeritud, et tähelepanu pöörati vaid erilisele, sest ilmne ei olnud ohtlik. Loom ei tohi oma energiat raisata ilmselgele, vaid peab olema valmis reageerima ebaharilikule. Nii ongi inimene mingis mõttes aheldatud iseenesestmõistetavuse lõksu. Me lihtsalt ei suuda näha seda, mis on meie nina all ja see on muidugi meie enda isiksus. Vanasõna palgist oma silmas ja pinnust võõra silmas kajastab olukorda väga hästi. Me ei näe oma palki, sest juba meie eellased teadsid, et oma ei ole ohtlik ja las ta siis olla pealegi. Loomadele polnudki, aga inimesel muutub see palk aktiivseks otsuste mõjutajaks.

Minu igapäevane töö psühholoogina seisneb inimeste julgustamises seda palki näha, kus juures, mida suurem ja koledam see on, seda vähem inimene seda ise näeb. Inimene ise tunneb vaid jõuetust elada, sest kogu elujõud on selles palgis kinni.  Nii me kulgeme, ebainimlikult raske koorem seljas ja seda kõike vaid selle pärast, me ei oska oma tegelikku koormat märgata. Me usume, et elu ongi nii kole. Aga ei ole ja alanud aasta võib väga paljudele selle koorma olemuse nähtavaks teha, sest nagu ennustavad ka horoskoobid, toob vee draakon kõik varjatu nähtavale.

Maailm meie ümber pakub praegu kuhjaga eelaimdusi kõikvõimalikest katastroofidest. Õmblused rebenevad nii majanduses, kui ka keskkonnas ja tõtt öelda ei pea olema eriline hiromant, et näha väga olulisi muutusi maailmas toimumas. Järjest enam rahvast on hakanud mõistma, et vanaviisi edasi trügida on puhas hullumeelsus. Selles kõikide sõjas kõikida vastu ei saa olla võitjaid. Probleemid keskkonnaga on vaid asja üks külg. Minu arvates hoopis hullem on võõrandumine teisest inimesest, kuigi meie teadvuse jaoks on teine inimene ja keskkond üks ja sama asi. See on miski, mis ei ole meie ise ja kui me oleme hoolimatud ühe suhtes, siis oleme hoolimatud ka teise suhtes.
See kõikehõlmav hoolimatus on hakanud inimkonnale tiiruga tagasi tulema ja on juba väga reaalne, et me hukkume oma enese sõnniku sisse. Selle hoolimatuse sõnniku sisse, mis ilmneb nii lagastatud loodusena, kui ka armastuseta kasvanud lastena.  Me külvame vihkamist ja lõikame valu.

Ma ütlesin ülalpool, et minu igapäevatöö psühholoogina on julgustada inimesi oma silmas olevale palgile otsa vaatama. Ma läheksin siit edasi ja ütleks, et meie kõikide ülesanne on julgustada kaasinimest. Kõige rohkem on maailmas puudus julgusest – julgusest armastada. See on see sama julgus, millega me võtame omaks iseenda varjupoole ja sama julgusega võtame me vastu ka teise inimese, koos kogu tema ebatäiuslikkusega. Just nii, nagu vastavalt ristiusule tegi Jeesus.

Inimkond on aegade jooksul uskunud mitmesugustesse asjadesse ja andnud neile jumala staatuse. Ainus, millesse me pole veel proovinud uskuda, on teine inimene. Nüüd on selleks aeg küpseks saamas. Mõelgem korraks, milline tunne… ei, milline jõud see on, kui keegi usub meisse. Ja kujutlegem nüüd, milleks on võimeline inimkond, kus kõik usuvad ligimesse.

Arenenud kapitalism on meid sõidutanud sügavale teeskluse sohu. Me peame normaalseks, et meid petetakse igal sammul ja et me ka ise petame. Kõik selleks, et saada omale tükikest teise inimese tööjõudu. Tänavu saab olema aeg valede langemiseks ja julguse ilmnemiseks. Ma olen näinud, et see protsess on juba paar viimast aastat jõudu kogunud. Järjest enam ilmneb mu ümber inimesi, kes on valmis riskima ja isegi kannatama, et tõele otsa vaadata. Ei, mitte minu ega kellegi teise tõele, vaid iseenda tõele, sest inimesed mõistavad, et miski ei pane rohkem kannatama, kui tõe vältimine. Me kannatame, sest me ei julge otsa vaadata kõige ilmsemale –ise endale.  Me ei julge vaadata, sest me kardame, et meid põlatakse ära ja usume jaanalinnu kombel, et kui me ise ei näe, siis ei näe seda ka teised. Aga teised näevad ja armastavad meid ikkagi, nagu me ise näeme teiste vigu, aga saame nendega enamasti hakkama.

Ma ei tea, mida mõtlesid maiad, kui nad oma kalendrit kokku panid, aga ma tean, et väga palju asju Maakeral on jõudnud viimase vindini ja on aeg asjade kuhja alt leida üles ennast ja teist inimest.

Ma vaatan sulle silma ja ütlen, et ma usun sinusse. Ma tean, et ma pole täiuslik ja ma tean, et seda pole ka sina, aga kui ma usun sinusse  ja sina usud minusse, siis me saame jumaliku väe ja meile pole miski võimatu. 

Tuleb väga huvitav aasta.