Oled sa kunagi mõtisklenud selle üle, miks kõik tänaval vastutulevad inimesed kuidagi ühesugused välja näevad? Kust üheülbalisus alguse saab ja miks see üldpilt kuidagi muutuda ei taha? Vastutulevaid inimesi eristada püüdes näed, et kõik jääb põhimõttelt samaks. Isegi nende huvid ja hobid on samasugused. Nad kõik vaatavad televiisorist täpselt samal kellaajal täpselt samu saateid ja nad loevad raamatuid vastavalt kosmeetikast ja seksist rääkiva ajakirja soovitusele…

Nende ellusuhtumine ja sellest mõjutatuna nende elukäigud on kahtlaselt sarnased. Mõnes riigis nad isegi räägivad samal toonil, nii et kui ainult kuulata ja mitte vaadata, ei tea sa, kes nüüd suu lahti tegi. Olgem ausad, tegelikult ei pruugi sa isegi avasilmi aru saada, et jutujärg teise inimese kätte jõudis. Nad kõik ootavad elult sama- kahte last, kahte autot ning ulualuseks maja, mis asub aiaga ümbritsetud kommuunis. Millest juhindub hall mass?

Kui sul on mõni tuttav teismeline, soovitavalt tüdruk, võta vaevaks ning küsi tema käest, kes on tema eeskujud. Juhul, kui ta on kasvanud üsna tavalises perekonnas, kus telekas mängib päevast päeva seebiooper tema otsesel kujul või vale pealkirja kandva uudistemagasiinina, telekalaual vedeleb hunnik kollaseid ajakirju ja väärtkirjanduseks peetakse Mäki einega kaasa saadud novelle, siis ei pea kraadiga ühiskonnateadlane olema, et vastus pikemalt mõtlemata ära arvata. Mida muud oodata ongi, kui ühiskond seab eeskujudeks tegelasi, kes räägivad erinevate meediakanalite kaudu justkui maailma kõige oluisemast asjast, kui mitu paari tippdisaineri kingi neil on või põhjendavad nii ebaloogiliselt, et lõpuks kõlab see tahes tahtmata teatud kontingedile loogiliselt, et miks nad just Egoistis oma hommikueinet söövad. Selline käitumine ei ole väga vastutustundlik arvestades sellega, kes on nende lugejaskond ja fännid. Teisalt, kõik lugejad ei tea, kellega tegemist on ja avavad uudishimust siiski mõne sedalaadi artikli kas siis tänu igavusele, silmatorkavale kaanepildile või osavalt vormistatud ja kujundatud lööklausele ja ka nemad võivad artikli sisust vähemal või rohkemal määral mõjutatud saada. Mõjutatud lugeja alateadvuses vilksatab siis midagi ja ka tema seab endale eesmärgiks elada elu, kus põhipoint on süüa sajaeurost hommikuhelvest täpselt samasuguse piimaga, mida lubab endale heal päeval kodutu, selle kõrvale täpselt samasugust croissanti hammustada, mida saab Leiburist osta, ma ei tea, kuid pakun, et mõne sendi eest? Samal ajal on tal otse loomulikult jalas hetkel kõige popima disaineri kingad, sest see on ju niivõrd oluline arvestades asjaoluga, et iial ei tea, kellega ta oma putru kõrvuti hakkab sööma. Naaber- pudrusööjat ju kindlasti hirmsasti huvitab, kes tema tuhvlid disainis.

Nalja armastavatele inimestele väike vihje — mine astu mõnda kirjeldatule vastavasse asutusse sisse, olgu see siis butiik kus müüakse vastavaid kingi või udupeente sajaeuroste hommikuhelveste pakkuja kohvik. Pane selga nii ”vaesed riided” kui kapp vähegi võimaldab ja kui ilm lubab, unusta jalanõud autosse ning jälgi, mis toimuma hakkab. Kui sul elamuse nimel on võimalik see sada eurot enda hommikuhelveste peale laristada, siis tee seda, kui tahad. Samas piisab ka sellest, kui sa sinna lihtsalt momendiks sisse astud ja rõõmsalt naeratad. Need inimesed ei saa aru, miks sa seda teed. Naeratad, siis. Nad ei leia põhjust naeratamaks ilma selle turvatundeta, mille tekitavad neis tippdisaineri kingad ja sajaeurone hommikusöök. Ma tegin sellise katse just enne ärasõitu. Usu mind, see on elamus omaette. See avardab silmavaadet üsna erinevates valdkondades, räägib tõelisi lugusid raha võimust, teeninduskultuurist, teenindajate- ja kaaspudrusööjate psühholoogiast, kuid järeldus on üks — piim jääb piimaks, vahet ei ole, kui palju tunde sina või keegi teine selle kausitäie nimel töötas.

Noorel inimesel pruugib väärastunud eluvaadetest positiivselt mõjutatud saada ja ongi tulemus käes. Ta hakkab oma ümber inimesi valima vastavalt nende rahakotile, mitte eluvaadetele. Arvatavasti ei ütle ta enam ”tavalistele Teeledele” teregi, sest kuhu see kõlbab? Äkki keegi näeb. Selline süzhee ei kuulu tema ellu. Ta kujutab endale ette, et on teistest inimestest mingitel materiaalsetel põhjustel kõvasti kõrgemal tasemel. Jama on aga selles, et ta ei saa arugi, kui jabur see kõik on, sest see näib olevat ainuõige tee. Nõnda kirjutas ju ette artikkel kuulsast (ei)kellestki — jalas olgu sul disainerituhvlid ja viigu nad sind oma rännakutel vaid butiikidesse, et endale veel disainerituhvleid ja nendega toon toonis sobivaid sama tüübi joonistatud sukki soetada.

Miks ma alustasin oma juttu teismelistega — sest nemad on meie ühiskonna kõige kergemini mõjutatavad tegelased. Mõni vanusenumbri poolest täiskasvanu loobib selliseid sõnu nagu ”tee seda ja ära tee teist ning sa jäädki neljateiskümne aastase tasemele” arvestamata faktiga, et niimoodi käitudes pole ta isegi võrreldav selle neljateistkümne aastasega, kellele ta viitas. See näitab ainult üht — ta sai teismelisena kogu sellest kremplist niivõrd kõvasti mõjutatud, et ta ei saa ka vanusenumbri poolest täiskasvanuna aru, mis tegelikult toimub. Ta ei ole kunagi päriselt elanud, sest pole isegi oma lugemis- ja rõivastumiseelistuste osas iseseisvalt otsuseid vastu võtnud. Massimeedia, rõivadisainerid ja muud tootjad lõikavad sellisest ignorantsest suhtumisest ainult puhast kasumit. Kui sa, kallis lugeja, veel selgitusi vajad, siis tea, et staaridele ja tsaaridele, kellest iganes keegi eeskuju ka ei võta, jagavad disainerid oma kunsttükke ilma rahata ning seda ühel ja ainult ühel põhjusel: et see info ajakirjas trükitud pildina sinuni jõuaks ja sa siis poodi ruttaksid ja oma viimaste säästude eest endale need ületakseeritud tuhvlid ostaksid. Ja usu mind, kui see disainerirõivaid kandev staar käiski nende riiete eest raha välja, siis ei olnud need tema viimased säästud.

Sellest lähtuvalt — kuhu viib selliselt mõjutatud inimese tee? Kui ta juba nii lihtsatest mõjuteguritest kinni hakkab, siis on selge, et ta käitub absoluutselt ükskõik mida tehes vastavalt teiste samasuguste inimeste arvamusele. Pidevalt oma naabrist parem olla püüdev inimene kaevab sama teed käies aga enda auku ainult sügavamaks ja järjest raskem on niimoodi toimides jõuda selguseni, et ta ei otsusta iseseisvalt isegi oma kingapaari üle. Inimeste riietumisstiile ei kirjelda enam näiteks sõnad naiselik, klassikaline, värviline, must-valge või maskuliinne — nende asemel on kõige õigem kasutada sõnu rikas või vaene. Moeteadlik lugeja ehk mäletab neid teksasid, mille tagumikule oli trükitud sõna ”Rich”?

Ja nii nagu elementaarsetes ja lihtsates asjades, nii ka olulistes ja sügavamates teemades. On tõsi, et paljud naised ”kuulavad meeste sõna” ja väljend ”kelle jalas sinu peres püksid on?” ka õhust võetud pole. Ka intiimsuhetes on üks pool mõjutaja ja teine pool mõjutatav. Olen enam kui kindel, et paljud lugejad küsivad nüüd, et aga mis moodi see siis olema peaks? Tõesti-tõesti, mis moodi küll? See, et kaks inimest ühe katuse all rõõmsalt üksteist väänamata elada saaksid, ei tule enamusele pähegi. Ollakse harjunud selliste elutarkustega nagu “kelle käes on rahakott, selle käes ka võim” ehk ”kui ma oma meest piisavalt pinnin, küll ta siis mulle selle Lexuse ka ostab!
”, ”kinkides oma naisele need pärlid peab ta mu vägivaldsusest üle vaatama” või üritades võimu ümber paigutada: ”olen temaga koos seni, kuni mu pangaarvel piisavalt raha on, et siis turvaliselt lahkuda”. Raha = turvatunne = võim. Ja kui levinud see on!

Selline ühiskond toodab õnnetuid inimesi ja masstarbimist, mis omakorda tekitab ühiskondade vahelist kihistumist ja see lause võib veel venida. Teate, vahet ei olegi, mida tarbitakse — kartulikrõpse või moetoodangut. Kui seda tehakse vastavuses teatud brändi logo kirevusele või glamuursusele, on ju point sama. Kuid sööma peaks ikkagi näljane.

Ka hall mass on omamoodi toode. Teda kirjeldab kõige paremini sõna ”üheülbalisus” ja see omadus teeb kõigi elu väga lihtsaks, sest teda ei ole vaja juhtida — ta juhib ennast ise. Küsimus seisneb selles, et mis suunas?  

Kõigile meeldivad pigem ilusad kui koledad asjad, kuid nende ostmise nimel söömata jääda ei ole mitte ühegi nurga alt vaadatuna õige. Pigem jää söömata selle nimel, et loovutasid oma õhtusöögi kellelegi, kes seda endale selles maailmas lubada ei saa.

Loe kirjutatut kui vaatlust mitte kriitikat.

Triin

 

Loe ka:
Triin Tulev: F nagu Feissbukk


Triin Tulev (Foto: Alan C.)