Alustuseks peab kohe ütlema, et ega sellele küsimusele nii sama vastata ei saagi. Aga läheneks asjale nii pidi, et küsiks alustuseks, et milleks mulle abikaasa. Mida me ootame elukaaslaselt?
Sellele küsimusele vastamine viib meid üsna kaugele minevikku. Meie lapsepõlve. On teada tuntud tõde, et naised otsivad isa, või isa vastandit, kui isa juhtus olema väga ebameeldiv ning mehed otsivad ema või siis ema vastandit. Kummalisel kombel me püüame alati saavutada lapsepõlvest tuttavat tunnet, sõltumata sellest, kas see tunne on mõnus või hoopis täis kannatust. On ju üsna tavaline, et lapsena vägivaldse isa küüsis vaevelnud tütarlapsed abielluvad ka täiskasvanuna mehega, kes peale reedeõhtust joomingut võtab naisele korraliku keretäie anda. Ja isegi, kui kohe keretäie mõtet peas polegi, kindlustab see naine oma näägutamisega või mingi muu ärritava käitumisega, et mõte ikka mehe pähe tekiks ja tuttavlik olukord oleks taasloodud (see ei anna muidugi mehe vägivallale mingit õigutust). Õnneks otsib enamus inimesi abielust siiski soojust, lähedust ja mõistmist, mida me kogeme koduski ning muidugi rahuldust pakkuvat suguelu, mida lapsena kogesime läbi vanemate rahulolu.
Reklaam:
Külasta Ohmygossip Couture’i e-poodi
Me oleme harjunud mõtlema, et kui keegi võtab endale armukese, siis järelikult jääb abikaasal midagi puudu. Õigem oleks mõelda, et kui ma pean pidama armukest, siis jääb minul puudu võimest oma põhisuhtest kõik vajalik kätte saada. On ju suhe eelkõige see, milliseks me ise teda loome.
Armukese pidamise põhjused erinevad mõnevõrra sooti. Või vähemalt tundub nii esmapilgul. Mehed oleks just kui rohkem liha jahil ja naised jälle otsimas hingelist lohutust. Pisut süvenedes selgub, et mõlemad, sõltumata sellest, kas pealtnäha mindi seksi hankima või südamesõpra leidma, rahuldavad eelkõige oma rahuldamata tähelepanu vajadust. Tundub, et armukesel jagub rohkem kiidusõnu ja imetlevaid pilke meie jaoks. Või äkki me hoopis ei märka oma liiga omaks saanud abiukaasa imetlust. Äkki me isegi kardame alateadlikult kaasat, sest suhe temaga on liiga sügav.
Kui me pole lapsena saanud piisavalt imetlust kogeda, siis me ei oska seda vastu võtta ka täiskasvanuna ning asendame kvaliteedi kvantiteediga. Loodame, et kui me suurendame meid imetlevate inimeste hulka, siis saabub ka rahuldus. Paraku on see illusioon. See on taas see kuratlik lõks, kus süües kasvab isu. Kui me ei oska suud avada, siis me jääme ka külluslikema laua ääres nälga ja uue roa lisamine lauale ei aita meid kuidagi. Nii ongi armuke eelkõige ebaküpse inimese tunnus. Inimese, kes ei oska minna suhtes süvitsi. Selline inimene tõmbab endale ligi ka ebaküpse paarilise ja nii ei ole kaaslase suunal öeldud süüdistused isekusest või hoolimatusest ilmselt mitte tühipaljad sõnad. Aga see hoolimatus ja isekus on meie enese peegldus. Me loome maailma selliseks, nagu me ise oleme.
Ma ei taha hakata siin andma hinnangut, kas armukese pidamine on hea või halb. Nii ei saagi küsida. Küsida saab, kas me eelistaksime elu, kus me ei vaja armukest või soovimegi elu täis teesklust ja riske. Ning muidugi sellega kaasnevat pealiskaudsust. Mulle isiklikult tundub väärtuslik suhe, kus ma saan süveneda partneri kõige sügavamatesse hingesopidesse, mis armukese puhul ei ole kunagi võimalik. See ei tähenda, et mul kauni naise jaoks silma ei jätkuks. Jagub küll ja veel. Aga ma ei arva, et ma oleksin rohkem või õnnelikum mees, kui ma ajaksin kokku korraliku haaremi. See oleks rahuldustpakkuva süvasuhte asendamine paljude (kui veab siis) toredate tuttavate naistega. Ma ei kujuta eriti ette tantristlikku seksi, kus vastastikkusel süvenemisel on eriline roll, naisega, keda ma tunnen vaid kehapidi. Samas võiks see ühtsuse tasand, mida pakub tantrism, olla iga paari eeesmärk. Sinna jõutakse siiski alles aastatepikkuse teineteise tundma õppimisega. Muidugi võib ka nii olla, nagu oli minu kadunud vanaisal, kel oli kogu elu üks armuke, kellest sai lausa suguvõsa liige. Sinna ta pages ikka, kui naine kodus närvidele hakkas käima. Sinna läks ta saama lohutust ja heakskiitu.
Siit me jõuamegi armukese pidamise ühe tunnusomaduseni, et armukese juurde me läheme reeglina saama. Süvasuhtes kaovad piirid andmise ja saamise vahelt. Kui inimene on ebaküps, siis on tema sisemine rahuldust vajav laps veel liiga tugev ning temas prevaleerib soov saada. Maailma nähaksegi paljuski vahendina oma soovide rahuldamiseks. See on tüüpiliselt nartsissistlik maailmapilt. Nii me ei mõistagi, et kui meil abielus millestki puudu jääb, siis tuleb seda andma hakata. Mitte jonnakalt seda kaasalt nõuda. Reeglina ei saa partner meile anda midgi, mida me ise suhtesse kaasa ei too. Tüüpiliselt ongi armuke see, kes on valmis rohkem taluma meie jonnakaid nõudmisi ehk me saame anda oma rahuldamata sisemisele lapsele vabamat voli. Ja armuke on selle kõigega päri, sest ka tema tuli saama rahuldust oma vajadustele. Ses mõttes on armukese suhe ebaterve suhe, sest toetub pea alati mingitele enese soovide rahuldamisele ja on seega meie isekuse kasvupinnas. Nõnda on kõrvalsuhe pigem kaubandustehing, mitte inimväärne suhe südamest südamesse. Sest poleks muidu ehk midagi, aga mida isekamad me oleme, seda õnnetumad me oleme. Milleks siis teha midagi, mis meie niigi visa isekust veelgi toidab?
Ja seega, armukest peab eelkõige õnnetu inimene. M.o.t.t.