Seksihuvi vähenemise taga võivad olla nii igapäevased mured kui ka ravimite kõrvaltoime, kuid enamasti pole tegu ravimatu haigusega. Kui asjaga tõsiselt tegeleda, on probleem varsti unustatud, seevastu eitamise ja vale suhtumise korral võib see suhte karile viia.
Paarisuhetes on kirjeldatud mõõnaperioode, mis korduvad üsna halastamatu järjekindlusega mõne aasta järel. “Esimene on periood, kui nn armastushormoonid lakkavad toimimast, mis juhtub umbes pool kuni poolteist aastat pärast suhte algust. Kui selle asemele pole kahe inimese suhtes sündinud mingit uut kvaliteeti, siis nii mõnegi koosluse jaoks jääb see esimene tõsine kriis ka viimaseks ühiseks. Kui suur armumine ja esialgne biokeemiline möll on raugenud, siis võivad inimesed ühtäkki märgata, et neil polegi mitte midagi ühist ja teine nii väga ei meeldigi, ning pole siis ime, kui seda saadab ka seksuaalsoovi kahanemine partneri suhtes,” tõdeb Arstliku Perenõuandla psühhiaater-seksuoloog dr Imre Rammul. “Harva satub kokku kaks aseksuaali. Paarisuhe toimib üldjuhul vaid koos seksiga, muidu läheb ta varem või hiljem laiali,” ütleb dr Rammul.
Seksuaalprobleemid on komplekssed: füsioloogilised, kasvatuslikud, psühhiaatrilis-psühholoogilised ning suhteprobleemid, teistest tervisehädadest-haigustest põhjustatud häired jne. “Inimesed ei mõtle, et seksuaalhuvi kadumine oma partneri vastu võib olla põhjustatud näiliselt väikestest asjadest nagu ravimite kõrvaltoime või lapsevoodi asukoht vanemate magamistoas. Üllatavalt tihti võetakse selle asemel, et asjatundlikku abi otsida, vastu otsus, et ju me siis ei sobi,” räägib dr Rammul.
Tänapäeval on seksuaalfunktsiooni häirete üks sagedasemaid põhjusi depressioon ja igapäevastress. “Kui inimene on tülpinud, tema patareid on tühjad ja lisandub veel depressiivne sündroom, ei taha ta seksi ega luksi, vaid teki üle pea tõmmata ja mõelda oma kurbi mõtteid.” Lisaks võivad nii meeste kui ka naiste seksiisule mõju avaldada antidepressandid või teised ravimid. Samuti võib nende kõrvaltoimena tekkida raskusi orgasmini jõudmisega. “On olemas ka n-ö seksisõbralikke antidepressante, aga alati ei oska need perearstid või psühhiaatrid, kes seksuoloogiaga väga kursis pole, sellele mõelda,” tõdeb dr Rammul.
Naiste seksuaalsuse ja orgastilisuse väljakujunemine on tihedalt seotud nende seksuaalkogemustega. Orgasmi kroonilisest mittekogemisest võib saada põhjus, miks naisel seksiisu kaob. Mõni naine võibki saavutada esimese orgasmi alles pärast positiivset seksuaalkogemust mingi aja vältel. “Seksuaalerutus, mis ei kulmineeru orgasmiga, võib tekitada pärast suguakti närvilisust või valu alakõhus. Alguses võib olla tunne, et küll mul on hea, et teisel on hea, aga ühel päeval lõpeb altruism otsa. Kui selline situatsioon pikka aega kestab, siis on loogiline, et ühel hetkel kaobki seksuaalsoov.”
Naistel võtab ühelt tegevuselt teisele üleminek kauem aega kui meestel. Enne vastava meeleolu loomist ja kas või komplimentide kuulmist ei suuda naine end kümne sekundiga seksile ümber häälestada. Samuti kõigub seksuaalsoov, nagu ka partnerieelistused, menstruaaltsükli lõikes. “Kui ühel hetkel tahetakse luulelist ja õrnahingelist meest, siis menstruaaltsükli teisel poolel suurt karvast isast,” toob dr Rammul näite.
Mõnedel naistel vähendab ka hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite tarvitamine seksuaalsoovi. Orgasmivõime küll säilib, aga seks tundub pealesunnitud tegevusena. Siis kutsutaksegi appi kord peavalu, väsimus või muu põhjus. Sellest faasist liigub asi edasi personaalse eemaletõukamiseni. “Seksiisu võib isegi algselt olemas olla, aga nii kui naine kuuleb trepil mehe samme, on see kolks kadunud,” räägib dr Rammul.
Kliimaksiga seotud hormonaalsed muutused võivad samuti viia seksuaalsoovi kahanemiseni, millele kaudse mõjurina lisandub mitmetel naistel veel tupe limanahkade elastsete kiudude vähenemine ja puudulik eritis ning selle tagajärjel seksuaalakti valulikkus.
“Mehe soorolliga ei sobi kokku mis tahes vajakajäämine või haige olemine ja kõige vähem seksuaalne toimetulematus. Seepärast ilmutavad mehed enam eitamist ja vältivkäitumist, üritades probleemide lahendamisest pigem kõrvale hoida. Neil tiksub puberteedieast peale kõrvade vahel mõte sellest, et nende suguliige on liiga väike. Ja kui juhtub see, et naine ei saavuta suguakti ajal orgasmi, läheb meestel puberteediea mõte taas käiku,” selgitab dr Rammul. Loomupäraselt käib meestel seksi juurde saavutusmoment ja kui mees tunneb, et ei suuda seksuaalakti tulemuslikult läbi viia, hakkabki see teda vaikselt seestpoolt kriipima.
Dr Rammuli sõnul tahab seksuaalfunktsioon, nagu kõik teisedki organismi funktsioonid, trenni saada. “Kui ei ole piisavat koormust, siis ta n-ö tiksub maha. Näiteks meestel, kes välismaal tööl käivad, on see sage pobleem: lähevad pikaks ajaks ja tagasi tulles on organism seksuaaltoimimise unustanud.”
Meestel toimuvad ealised muutused ja seksuaalsoovi nõrgenemine hilisemas eas ja veidi aeglasemalt kui naistel. Vanusega väheneb nii erektsiooni tugevus kui ka seksuaalsoov.
Ei tohi aga unustada, et mõlema sugupoole seas esineb väga palju individuaalseid erinevusi ja nii on ka suur hulk kõbusaid vanainimesi, kes oskavad ja saavad ilma meedikute abita seksirõõme nautida.
Kui üks partneritest enam seksi vastu huvi ei tunne, on teise paratamatu ja automaatne mõte, kas ma pole enam piisavalt hea ja äkki on tal keegi teine. Dr Rammuli sõnul mõtlevad inimesed esimeses paanikas asju hullemaks ja dramatiseerivad olukorda üle. Kui mehel on erektsioonihäireid ja naine näitab välja pahurust või meest esimese asjana üleaisalöömises kahtlustab, süvendab ta sellega vaid mehe ebaõnnestumishirmu. Kui sooritusärevus aina kuhjub, siis ühel hetkel ei olegi mees enam võimeline voodis erektsiooni saavutama. “Hommikused ja eelmänguaegsed erektsioonid võivad olla korras, aga kui asi nii kaugele jõuab, on eksamipalavik kohal ja erektsioon lahkunud. Sellistel juhtudel tuleb tihti ka naisele selgitada, mille pärast need probleemid tekivad – kui naine ei tähendaks mehele midagi, ei tekiks tal ka erektsioonihäireid. Juba nende asjade ümberhindamisest võib positiivne programm alguse saada,” räägib dr Rammul.
Loomulikult tundub mõne jaoks lihtsam lahendus minna mujale “kondiproovi tegema” või vajakajäämisi korvama. “Ühel hetkel võib tegu olla enesetestimisega, aga järgmisel juba uue suhtega,” ütleb dr Rammul.
Selle asemel et teist seksuaalmaniakiks sõimata, kui ta kord kvartalis seksida tahab, soovitab dr Rammul mõelda statistiliste keskmiste peale. Näiteks võib statistika paljastada, et ühes teatud vanuses toimub seksuaalakt keskmiselt kolm ja pool korda nädalas. Need numbrid võiksid olla vaid orientiiriks, millele oleks optimaalne võimalust pidi lähedal olla. Tavaliselt kujuneb kooselu vältel välja kahe inimese seksuaalnorm lähtuvalt nende mõlema isiklikust iharusest pärast mõneaastast kooselu.
Lootus, et aeg seksuaalprobleemi peres lahendab (olgu põhjuseks siis depressioon, stress, suhteprobleem vm) on asjatu. “Mitte mingil juhul,” ütleb dr Rammul. Kõigepealt tuleb probleemi tunnistada. Seejärel leida p
robleemi lahendamiseks motivatsioon ja sealt edasi läheb asi lihtsaks, lohutab ta, soovitades tingimata pöörduda oma murega spetsialisti poole. Seksuoloog saab aidata enamikul juhtudel, kui inimesed ise asjasse tõsiselt suhtuvad ja tahavad lahendust leida. Esmalt võidakse piirduda looduslike preparaatide ja nõuannetega, kuid vajadusel lähevad käiku ka retseptiravimid.
Kuigi mingis suhteetapis võib paratamatult tunduda, et teise juures on kõik juba ära avastatud ja midagi uut-põnevat enam pole, siis dr Rammuli sõnul saab alati teha ümberhindamisi ja kas või mõne detaili enda jaoks erootilisemaks mõelda. “Kes mõtleb, tahab ja püüab, see leiab alati uusi nüansse või avastab partneri juures midagi, mis mõjub seksuaalselt stimuleerivalt. Laisemate osaks jääb pidev rahulolematus ja/või lõputu partnerite vahetamine.”
Artikli originaalteksti loe ajakirjast Tervis Pluss 2009