Kui mees avastab, et naine teda petab, võivad tagajärjed olla väga dramaatilised, sageli vägivaldsedki. Uuringutest on selgunud, et partneri truudusetus on peamine põhjus, mis õhutab meest tarvitama naise kallal vägivalda, kirjutab Eesti Naine.
Mehed on üsna pimedad märkide suhtes, mis viitavad partneri truudusetusele. Tavaliselt avastavad nad oma peast mehised sarved alles siis, kui trehvavad kuskil avalikus kohas võõra mehe kaelas rippuvat kaasat. Enamasti lahenevad sellised intrigeerivad situatsioonid üsna rahumeelselt, äärmisel juhul vahetatakse mõned tigedad või siis iroonilised väljendid. Üpris harva ründab mees naise armukest, veel harvem patustanud naist ennast. Olukord kulmineerub siis, kui partnerid on jäänud omaette, mis juhtub ikka tunde või isegi päevi hiljem. Selleks ajaks on mõlemad pooled jõudnud koondada oma mõtted ja paika pannud käitumisplaanigi.
Kui mehel on kalduvus vägivallale, siis enamasti ründab ta naist kohe, süüdistused jäävad hilisemaks. Harva muutuvad mehed vägivaldseks alles pärast pikemat, teinekord päevigi kestnud pinget või arvete klaarimist. Olulist rolli sündmuste käigus mängivad partnerite iseloomud ning see, kui süüdlasliku mulje naine endast jätab, kui süüdlaslikult oskab ta käituda. Nähes naise kahetsust, pisaraid, võib mehe viha üllatavalt kiiresti jahtuda ning leppimine saada teoks oodatust palju rutem.
Paraku pole sugugi harvad juhtumid, mil naised ise provotseerivad meest enda kallal vägivalda kasutama. Mehe naeruvääristamine, tema mehelikkuse üle ilkumine, süüdistused arguses või siis majanduslikus võimetuses on naise kindlaim viis saada endale latern silma alla. Petetud mehed tunnetavad end niigi alandatuna ja süüdistused puhuvad võib-olla juba hääbuva tule üksnes uuesti lõkkele.
Juhtuda võib sedagi, et mehel jääb ka leppimise järel okas hinge, tema frustratsioon võib olla nii suur, et nõuab vägivaldset käitumist. Sellisel juhul saab agressioon teoks päevi pärast naise truudusetuse avastamist ning on tavaliselt suunatud naise omandi vastu: mees lõhub tema riideid ja mälestusesemeid. Sageli ründab mees kaudselt ka iseennast: ta hävitab naisele kingitud esemeid või neid asju, mida naine on talle eelneva elu jooksul kinkinud. Säärane käitumine on sümboolne, sest lõhkudes asju, mis teda naisega seovad, lõhub ta ka sidemeid, mis teda naisega ühendavad. Äsja kirjeldatud käitumiseni võivad jõuda needki mehed, kes, olles teada saanud naise truudusetusest, ei paista sellest esialgu numbritki tegevat.
Sarvekandja endine maailm variseb kokku. Teda vaevab küsimus, kas sõbrad ja kolleegid tema üle selja taga mitte ei irvita. Ta muutub rohkemal või vähemal määral paranoiliseks. Seepärast pole midagi imelikku selles, kui ta hakkab eemalduma endisest keskkonnast, püüdes end kinnistada uutes ringkondades, mille läve taga võib endalt maha raputada vaevava taaga. Enamasti kahaneb suhtlus endiste sõpradega minimaalseks, mees otsib lohutust ja mõistmist rangelt piiritletud raamide ja liikmeskonnaga huvitegevusest, religioonist, halvemal juhul mõnest ususektist, või pöörab lihtsalt jooma.
Põhjus on asjaolu, et mehed on partneri truudusetust puudutavates küsimustes hoopis kinnisemad kui naised, nad ei oska südant puistata. Pole abi sellestki, kui mehe vastu otsest huvi või kaastunnet üles näidata, see õhutab teda vaid veelgi tihedamalt oma karpi sulguma. Naise käitumine samalaadses situatsioonis on hoopis teistsugune – ta võib helistada sõbrannale ja mure südamelt ära rääkida. Kui emotsioonid on ühiselt mehi kirudes välja elatud, jätkub naise elu enam-vähem normaalsetes rööbastes. Meeste käitumismudelid sellist võimalust tänapäeva ühiskonnas ei võimalda, tema peab oma muredega ise toime tulema.
Meeste seesugusel käitumisel on mitu põhjust. Neist peamine on erinevus, kuidas sotsiaalses keskkonnas suhtutakse truudusetusse mehesse ja truudusetusse naisesse. Tasub vaid meelde tuletada, milliste sõnadega petetud mehi kutsutakse. Tavaliselt on need vägagi iroonilised ning mehed näevad neis rünnakut oma mehelikkusele ja üldisele võimekusele. Levinud on arvamus, et mees, kes ei suuda oma naist kõrvalhüpetest eemal hoida, on ise süüdi – järelikult tossike. Naine tõestab oma truudusetusega seevastu oma seksapiili, võimet mehi köita – omadusi, mis on tänapäeva ühiskonnas kõrgelt hinnatud.
Üllatav, et praegusel, seksuaalselt üsna avatud suhetega ajastul, on ikka veel säilinud vägagi viktoriaanlik suhtumine mehe ja naise käitumisnormidesse. Ajalooliselt välja kujunenud pilt mehest kui isandast on juurdunud sügavale Aadama järglaste teadvusse. Mehed ei oska üldse arvestada võimalusega, et naine võib neid petta, enne kui on hilja. See ongi põhjus, miks sarvekandjad kaotavad pinna jalge alt.
Noorukieas kaitsevad mehed oma habrast seksuaalset identiteeti, püüdes astuda vahekorda võimalikult paljude naistega. Need, kes pole suutnud abielueelsete juhusuhetega endale piisavat kaitsekihti kasvatada, elavad partneri truudusetust üle rängemalt kui suurema seksuaalse kogemusega mehed. Seksuaalse kaitsekihi lappimine seletab ka mõnede meeste ulaelu pärast partneris pettumist – nad püüavad kõigest väest tõsta oma enesehinnangut ja demonstreerida ka teistele oma maskuliinset võimekust. Sellises käitumises nähakse ainsat võimalust, sest mehed ei tunne oma sarvekandjatest sookaaslastele eriti kaasa. Naised seevastu toetavad üksteist kriisiolukordades hoopis tõhusamalt.
Truudust murdnud naisele samaga vastata püüdvatel meestel on peale juhtunusse pealtnäha ükskõikse suhtumise palju ühiseid jooni. Tavaliselt on nad juba vanemas eas, üle neljakümne, nad on šovinistlikud, suhtuvad naistesse küüniliselt, ei talu naiste domineerimist ega arva, et naised ootavad meestelt enamasti tundelisust, on oma seksuaalsusest väga heal arvamusel.