Täna ma kirjutan teile ühest maailma elanikerohkeimast metropolist, mis kõigest 400 aastat tagasi oli üks väike kaluriküla nimega Edo. Jutt käib üle 13 miljonilise elanikkonnaga linnast, Tokiost. Tunnen seda linna hästi, sest alates aastast 2006, olen seal käinud kord-kaks aastas.

Mäletan hästi päeva, mil mu jalad esimest korda selle imelise saareriigi maad puudutasid. Juba lennujaamas tundsin end olevat justkui teises dimensioonis. Aristokraatlik keel ning vaat et piinlikult viisakad ning täpsed inimesed, avaldasid mulle koheselt muljet. Kuna olen planeerija, siis enne sihtkohta jõudmist on mul alati teada, kus ma ööbin. Ma ei broneeri kunagi esimest ettejuhtuvat hotelli, vaid kulutan internetis tunde, vahest ka päevi, et leida parim pakkumine. Seda eriti siis, kui tegemist on esimese reisiga ning kogemused kohaga puuduvad.

Suurlinnades öömaja valides lähtun eelkõige selle asukohast. Restoranid, poed aga ka klubid ning baarid võiksid olla jalutuskäigu kaugusel. Tokios jagub söögi- ja shoppamiskohti kõikjale aga linna nn elavaimad piirkonnad on Shibuya, Shinjuku ja Harajuku. Asuvad need linna lääneosas ning üksteisest vaid ühe metroopeatuse kaugusel. Nendes piirkondades (aga ka paljudes teistes), tuleb arvestada väga kitsaste elamistingimustega. Tokios maksab iga ruutmeeter vääriskivi hinda, sest ruumi lihtsalt ei ole. Linna keskustes asuvate hotellitubade mõõdud jäävad alla 20 ruutmeetri, ja inimesed ise elavad samuti ‘kastides’.

Ka liiklus on metropoli kohta pea olematu, kuna auto omamine ning eelkõige selle parkimine käib enamikele üle jõu. Jaapanlased on traditsionalistid ja nii leiab ka pealtnäha über-modernsest Tokiost väga palju antiikset. Pilvelõhkujate ning massiivsete LED-ekraanide kõrval, näeb linnas looduskauneid parke ning traditsioonilisi maju ning templeid. Linnatänavail on tüüpiline näha lipsuga kontoritöötaja kõrval kõndimas kimonosse riietunud perekonda.

Nende vahele jääb veel suur kogukond noori, kes on pealtnäha jagatud gruppidesse, olenevalt siis stiilist, mida keegi viljeleb. Üheks ekstreemsemaks on kindlasti nn harajuku stiil, mis hõlmab endas tundmatuseni trasformeerunud noori, kes gootiks, kes lolitaks või hoopis multikategelaseks. Kõik karvased ning sulelised kogunevad pühapäeviti Harajuku piirkonda, mille järgi see silmapaistev riietusstiil omale ka nime on saanud. Veel leiab sealt palju huvitava tootevalikuga poode ning omanäolisi kohvikuid.

Gurmaanid maitsevad Jaapanis kindlasti oma elu parimat sashimit ehk siis toorest kala. Tokiot varustab kalaga Tsukiji kalaturg, mis on ühtlasi ka suurim kalaturg maailmas. Tegu on kohaga, millele tasub kindlasti pilk peale visata, kuna vaade, mis varavalges avaneb, on jahmatavapanev. Nii palju kala nii rikkalikus valikus näeb vaid seal. Tõsi ta on, et suur osa mereelukatest tuuakse kohale lennukiga, nagu  näiteks tuunikala Hispaaniast-Itaaliast ning lõhe Skandinaaviast aga tegu absoluutselt kvaliteetseima kaubaga, mida ükskõik-kust-kohast
leida võib. Nii irooniline kui see ei ole, aga parimat lõhet sõin ma kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Lisaks sushi’le, tasub ära proovida jaapani traditsioonilise nuudlisupi ramen’i. Suppi pakutakse väga erinevate lisanditega, mistõttu leiab ka delikaatseima maitsemeelega inimene endale sobiva variatsiooni. Ööelu algab Tokios vara ehk siis kohe, kui inimesed on oma tööpäeva
lõpetanud ja nii iga päev. Aega lüüakse surnuks restoranides ja baarides, koju minnakse vaid magama. Suur osa inimesi ei osta isegi mööblit tuppa, kuna ollakse pidevas liikuvuses ning kolitakse tihti.

Mõeldes inimestele, kes oma tillukest korterit veel omakorda võõraga jagama peavad, on tehtud kohad, mis kannavad nime ‘love hotels’. Tegu on hotellidega, mis müüvad tube tundide kaupa intiimset aega veeta soovivatele paaridele. Toad on üldjuhul temaatiliselt sisustatud, pakutakse nii peegeltube kui näiteks sultani stiilis tube. Loomulikult ei jäta antud teenust kasutamata ka vanima ameti esindajad, aga  isiklikult ei näe ma nendes kohtades midagi ebasündsat, vastupidi, ühele noorpaarile võib ‘love hotel’ olla ainus koht, kus kahekesi koos aega
viita.

Ööelust ning paljust muust aga juba pikemalt järgmises blogis. Olge lainel!

[ot-gallery url=”gallery/k%c3%a4rt-krikmann-tokio-love-hotels-ites-ei-n%c3%a4e-ma-midagi-ebas%c3%bcndsat”]