Eelmine nädal viskas mu vanem õde õhku lause: “Kammisin siin Eesti kinnisvarabüroosid mööda ning avastasin, et soodne on soetada kinnisvara Belize´i.” Küsisin juhmina, et kus see on? Ta ültes, et väike riik Kesk-Ameerikas, ainus riik üldse Kesk-Ameerikas, kus inglise keelt räägitakse. “Endine Briti koloonia, tõenäoliselt kehtivad seal kõik EU liikmesriikidele mõeldud soodustused, eelistused ja hüved…”
Nonii, palju pole vajagi, et mina kohe tuld võtaksin, kuulamata kogu juttu isegi lõpuni. “Margus, me kolime Belize´i. Kujutad ette, Kesk-Ameerikas on riik, kus on nii mõnus ja soe, kujutad ette on riik, kus räägitakse inglise keelt, kujutad ette, riik, kus on valged liivarannad ja kus on EU liikmesriikidele viisavaba. Kujutad ette ja kujutad ette… rääkisin ja vahutasin nagu nagu mingi mölaveski.”
Aga siis kui ma hetke hinge tõmbasin ja Margus vastas: “No uuri, no vaatame” nagu talle ikka kombeks – kõike tasa ja targu, läbimõeldult ja rahulikult, täiesti vastupidiselt mulle, otsustasingi ohjad enda kätte haarata, härjal nö sarvist haarata ning kukkusin ka Belizele kinnisvara otsima.
Kõik tore, hinnad soodsad, liivad valged, inimesed naeratavad, riigi keel on inglise keel, arengumaa jne. Ainult mine ja ela nagu härra Carl Danhammer kunnina Aafrikas, ela puhtas looduses, kus enamasti autode asemel on hobused – naabriteks Mehhiko, Guatemala ja Honduras. Leidsin ka kaks villat, mis täpselt mulle passiks – mitmed korrused, sambad ja muu möll, rääkimata sellest, et asuvad rannas, nii et hommikukohvi võiks juua varbad soojas vees.
Kinnisvara on Belizes kaunis ja odav. Olin äärmiselt rahul, et õega sellest juttu tuli. Järgmise asjana uurisin lennuühendust – tibens tobens, hinnad samad, kui lendaks Californiasse, lennuliiklus tihedam kui Miamisse. Normaalne, mõtlesin jälle.
Uurisin veel maad ja maju, kultuuri ja rahvast. Lugesin hulganiselt Belize kohta infot internetist, vaatasin videosid ning soojendasin ennast mõtte paistel, et kolingi ära Belize’i. Minul vahet ei ole, minu tööd ja tegemised on nii organiseeritud, et saan neid teha ükskõik kust maailma otsast – internet on selle koha pealt imeline! Lisaks on Los Angeles, mida oma teiseks koduks pean, Belize´st vaid kiviviske kaugusel ning Lõuna-Ameerika, kus püüame “Ohmygossip Couture” rõivabrändi edendada samuti sealsamas.
Nüüd meenus aga, et mul on ka lapsed :) Lapsed tuleb ju millalgi kooli panna ning mina soovin neile ju kõige paremat haridust. Esimene takistus oli teele langenud… Katsusin mõelda asja positiivsemat poolt – lapsed kasvavad rahulikus ühiskonnas, soojas, ei köha ega nohu, aastaringi õues mängimise võimalus… Mmmm, iga lapse ja emme unistus. Aga sellega Belize plussid kahjuks üldjoontes ka lõppesid.
Tõmbasin korra hinge ja mõtlesin, äkki oleks mõistlik ikkagi need viisa teemad üle vaadata, enne kui siin kinnisvara otsimisega nii hoogu sattuda. No ja nüüd tuleb blogi parim lause. “Belize’ s võib eurooplane viibida viisavabalt 30 päeva… hahaaa!!!!!” Mõnus blond ikka olen, kõigepealt pinnavaht ja siis uurin sügavamaid tahke. No aga hea küll, mõtlesin edasi, miski ei takista mind, kui mina olen mõtte endale pähe võtnud, et kolin Belizele.
Otsisin Marguselt tuge stiilis “Tead, Belize ei ole meile ikka viisavaba, aga see on nii ilus koht. Leidsin meile isegi maja, isegi kaks. Vaata! On ju nummi, mõnus onjuuu… Kujutad ette kui mõnus on külm vein ja soe ilm ja meie seal Belizel… Ah, saab selle viisa asja ka ära korraldatud. Mis sa arvad? Arenguriik, turgutame seal veidi majandust ja loome töökohti,” kukkusin korraga nagu kinnisvaramüüja ise püha üritust promoma. Margus ei viitsinud minu tuulekiirusel lendavat mõtet jälgida vaid teatas: “Otsi kõik välja, vaata ära, mõtle läbi, eks siis vaatame. Kindlasti on kõik võimalik, kui tahta.”
Margus oli täpselt sellise häälega, et what ever. Noh, eks ta on minu mõttelende siin aastaid ka püüdnud jälgida. Hahaa, ausalt öelda selle eest peaks talla rahulikkuse ning kaalukuse Oscari andma! Ta teab, et ma mõtlen kõva häälega ning mõte võib homseks sootuks uue suuna võtta. Niivõrd uue, et Belizest saab juba Mehhiko… aga sellest mõni teine kord.
Mõtlesin, et ma ei jäta jonni. Kui vaja võtan lastele eraõpetaja, meie kolime Belizele! Igatahes, ega ma siin asjata pole tervet päeva Belize uurimise peale raisanud. Minule meeldiks valge liivarand ja lihtsad inimesed… korvid käes ja kolm hammast suus.
Tagasi laste teema juurde. Meie lapsed õpivad inglise ja heebrea keelt, kasvavad juudi kommete ja tavade järgi, käivad Sünagoogis ja õpivad pühakirja. See on asi, mida ma tütardelt võtta ei tohi ega ka taha. See on ka põhjus, miks minu Belize tuhin möödus, sest lisaks koolide nappusele pole seal ei Sünagoogi ega juudi kogukonda. Uuri palju sa tahad, aga mida pole, seda pole. See aga on väga oluline meile.
Kahju, mõtlesin. Natuke läks aga aega mööda ja mõisin, et elu on palju lihtsam, kui seda ise endale keeruliseks ei mõtle. Otsuseid on palju lihtsam langetada kui märgata märke. Tegelikult on meie eest juba kõik otsustatud, sest leht ka ei kuku kui J-mal seda ei soovi! Iga asi omal ajal… võib-olla isegi Belize…
—
Vaatan aknast välja ja lumisel puuoksal istub kakk! Täpselt samasugune nagu Harry Potteris. Kõik on võimalik, elu on nii ilus, nii müstiline… Totaalselt fantastiline… ka siin Sakus, Murimäe teel!
[ot-gallery url=”gallery/helena-reet-kuidas-ma-kesk-ameerikasse-belize%c2%b4le-plaanisin-kolida-ehk-%c3%bche-tuhina-lugu”]