OHMYGOSSIP — Suhe, kus inimene ei saa olla tema ise ning on pidevalt teise võimuses, peetakse enesehävituslikuks suhteks. Kaks naist jagavad kogemusi, kuidas neil õnnestus terve nahaga pääseda vaimset, mõnel juhul lausa füüsilist vägivalda sisaldavast suhtest, vahendab Iltalehti.

“Kui suhe põhjustab vaid valu ja halba enesetunnet, siis küll muutus seda parandab”
Abielu oli üks suur kontrollimine, millest polnud võimalik põgeneda. Kui olin parasjagu sõbraga kohtumas, helistas mees mulle mitmeid kordi. Kui ma ei kuulnud ta helistamist, sain ma selle eest kohutava karistuse. Ta kontrollis alati, kus ja kellega ma olen. Kui läksin näiteks kinno, pidin kohe teada andma, kui film läbi, et ma poleks kusagil mujal. Kui olin baaris, pidin järgmisel päeval väga täpselt aru andma, kus ja kellega olin, kellega juttu ajasin, mitu jooki jõin ja kas baaris oli ka mehi.

Mees esitles mind sõpradele nagu mingit tofeed (ja ka rääkis, justkui ma oleks auhinnaks saadud naine) ja kodus survestas mind välimuse ning söömise osas, et haigestusin söömishäiretesse. Ma ei võinud tema nõude kohaselt kaalust juurde võtta, kuigi tal omal oli kümneid kilosid ülekaalu. Ta manipuleeris minuga, et mul poleks südant teda maha jätta, aga see oli mu elu parim otsus. Peale lahkuminekut kannatasin veel kaua tema mõjutuste pärast. Näiteks ükskord helistas ta, kui abielulahutus oli protsessis, et mu vanaema on veel elus, kas pool varandust ei peaks talle kuuluma? Vanaema elas õnneks peale lahutust veel aastaid.

Kartsin temast lahutada, kuna see tundus nii hirmutava hüppena teadmatusse. Lisaks polnud ma kindel, kas tulen majanduslikult toime, kuigi olin enamjaolt meid mõlemaid elatanud. Pidev alahindamine ja kontrollihimu oli minu enesekindluse hävitanud, seepärast kartsingi ise hakkama saada. Tagantjärgi vaadates olen suurepäraselt toime tulnud. Kui suhe põhjustab vaid valu ja halba enesetunnet, siis küll muutus seda parandab.

“Mõte pere hävinemisest ja kodu kaotamisest oli murettekitav”
Teadsin juba suhte algusest saadik, et mu mees on äkiline ja tasakaalutu. Ma õigustasin tema käitumist enesele igal moel: ta on esimest korda tõsises püsisuhtes, kogenematu lastega jne. Et küll ta areneb ja täiskasvanumaks muutub! Ta oligi tihti suurepärane mees. Olime oma suhtega väga kiiresti edenenud, kihlus, beebi, maja ost ja veel teine beebi. Ta rääkis, et soovib abielluda ja saada lapsi.

Tasahaaval hakkasin meie suhet küsimuse alla seadma. Ta oli pidevalt halvas tujus ja see oli tema sõnul alati minu väi laste süü. Ühtegi konkreetset selgitust või põhjendust ma ei kuulnud. Tüli tõusis kõigest, temal oli alati õigus ja vestlused olid täiesti võimatud. Kui tegin ühtepidi, oli vale, kui tegin teisiti, oli taas vale. Kui ma ei teinud midagi õigesti, ähvardas mind alati lahkuminekuga. Et jätab minu ja lapsed. Lahkuminekuga ähvardas juba lõpuks ka siis, kui ma ei naeratanud teda kodus vastu võttes.

Märkasin, et ta valetab väga palju- alati muutis tõde. Ta käitus ülbelt, oli ninakas ning teiste tundeid või vajadusi ei märganud kunagi. Ta põlgas ja pilkas mind absoluutselt kõiges. Ma sain aru, et ta käitus kodus täiesti teistmoodi, kui mujal. Teiste ees oli ta kena ja sõbralik. Ma ei saanud tegeleda hobidega, kuna ta keeldus laste hoidmisest. Tema ju käis tööl! Kuidas ma oleksin võinud arvata, et kodutööd ja veel enam laste hoidmine kuuluks tema kohustuste hulka? Ma tundsin kodust lahkudes alati süümepiinu.

Olin väsinud, masenduses. Märkasin, et kui meest polnud kodus, oli mõnus lastega koos olla, sest ei pidanud iga sõna või tegu läbi mõtlema. hakkasin tihti lastega ööseks külla jääma, kuna mees muutis kodus viibimise võimatuks. Meie ühine kodu oli muutunud ainult tema omaks, sest tema maksis laenu. Minu vastutusele jäi osta toidu- ja majapidamistarbed, laste riided ja kõik muu. Kui tema oli oma raha ära kulutanud, pidin tema kontole enda omast juurde lisama, kuigi ta teenis hästi ja mina sain emapalka. Kui mees oli paaril viimasel korral lahkuminekuga ähvardanud, otsisin korteri, ajasin muud asjad korda, aga viimasel hetkel otsustas tema, et jääme ikkagi kokku – ja ma jäin. Mõte pere lagunemisest ja kodu kaotamisest oli nii ahistav, et olin alati valmis mehe uusi lubadusi muutumisest uskuma. Ta ei pidanud oma lubadusi kunagi.

Lõpuks muutusid meie tülid nii hulluks, et hakkasin teda kartma. Ta käitus deemonlikult, pilk oli sünge ning sättis käsi rusikasse. Meie kisa hirmutas lapsi. Põgenesime sõbra juurde. Mees teatas, et ei taha meid enam, aga juba nädala pärast olime uute lubaduste saatel tagasi. Ma ei tea miks, aga ma jälle uskusin teda. Ma olin selles olukorras olnud kümneid kordi ja näinud, et ta ei muutu. Ei uskunud oma sõpru, kes järjepidevalt mulle rääkisid. Ainult üheks õhtuks jagus kodus rahu ja kõik jätkus jälle. Ta ähvardas, et me läheks tagasi sinna, kust tulime, ta pole kunagi lapsi soovinud ning maja jääb talle. Ma ei tundnudki enam, et midagi tahaks. Ma läksin ja ei tulnud enam iial tagasi, kuigi ta üritas mind veel kolm korda tagasi saada.

Inimesed, usaldage oma tundeid! Kui lämbud omaenda kodus, teine ajab sind iga päev nutma….kui tunned, et sul pole temaga hea, siis see suhe pole okei. Kui ta muudkui lubab ja ei pea tegelikult sellest üldse kinni.

Avafoto: OHMYGOSSIP
Allikas: Iltalehti

Loe lisaks:
6 PÕHJUST, miks lahkuläinud suhe uuesti üles soojendatakse

8 nippi, kuidas muuta suhe rahuldustpakkuvamaks

14 märki, et oled heas suhtes! TESTI OMA SUHET!