Tere Robert Antropov, kutsusin teid oma külaliseks kohvilauda, et vestelda pisut tulevate valimiste teemal. Kuidas teie lähete valimistele vastu?  “Iga kandidaat ja edaspidi valitud saadik peab olema oma mõtetes ja tegudes vaba. Erakonnaline kuuluvus on maailmavaade ja väärtused, mitte pimesi allumine selle juhtorganile. Saadik peab eelkõige hoolima ja kaitsma oma valijat ehk rahvast!”

Siiani on riigikogu olnud 101 liikmeline, kas neid on ikka sinna niipalju vaja haigutama, või ajaks asja ära ka näiteks 50 rahvasaadikut?
Arvan, et esmajärjekorras on probleem saadikute kvaliteedis ja Riigikogu töökorralduses. Minu arvates peaksid Riigikogu liikmeteks saama 101 enim hääli kogunud inimest, mitte segaselt kompensatsiooni-üldnimekirja jms mandaadi saanud. Töötasu peab sõltuma tööpanusest. Põhipalk peaks olema senisest väiksem ning sellele lisanduksid tasud komisonides osalemise, eelnõude kaitsmise ning sõnavõttude eest. Et kohalikud omavalitsused ja Riigikogu ei „ajaks justkui erinevat asja”, peaks saadik saama oma valimisringkonnas osaleda kohaliku omavalitsuse juhtorganite ehk volikogude töös. Samuti ei peaks keelama saadiku äritegevust, kõik on ju deklareeritud ja maksud makstud. Samuti ei tohiks parteide rahastamine olla piiratud vaid eraannetustega nagu praegu. Kui kõik rahastajad on kirjas, siis on ka lihtne jälgida poliitiku erapooletut tegevust. Kokkuvõtteks, siis kui kvaliteet saab paika, selgub ka kvantiteet, kas on vaja 101 või mingi muu arv saadikuid. Praegune süsteem on kulukas ja väheefektiivne.

Mõnele televaatajale võib jääb mulje, et riigikogu infotund on nagu “Pehmete ja karvaste” nukulavastus, kus omad jänesed, hundid ja taadid koos ning tahtmine üksteisele kangesti “ära panna”. Kas ka tegelikult käib riigikogus elav arutele ja vaidlus, või hakatakse näitlema seetõttu, et telekaamera filmib?
Koalitsiooni enamus sõidab Riigikogus opositsioonist tankiga üle. Opositsiooni arvamusest ei sõltu midagi ning pole tähtis, mis sõnumit nad edastada tahavad. Mina pole omavahelist konstruktiivset koostööd täheldanud, aga rahva huvides võiks ju olla.

Kas teist võiks saada näiteks president või peaminister?

Olen pere-, töö- ja spordiinimene, kui see kunagi ka väärtustatakse… siis on kõik võimalik, täna on aga esikohal vaid poliitiline edu!

Kas presidendi ametikohta on Eestile vaja? Mul on tunne, et president käib mööda vabariiki, tutvub rikaste ja ettevõtlike inimestega ning selliselt jääb mulje, et nagu vaeseid ja abivajajaid polegi meie riigis?

Nagu öeldakse: “president on ka Aafrikas president”. Küsida võib ka, kas meil on peaministrit vaja… see on muna-kana küsimus, kumb on tähtsam. Kindel on see, et üks institutsioon riigis peaks omama ülemvõimu ja olema ka põhiseaduse järelevalve garantiiks, ehk siis vastus on, et pooldan tugevat presidendivõimu.

Kuidas teil Põhjasadamaga lood on?
Riigikogu liikmeks asudes lahkusin sadama juhatusest. Aga kuidas sadamal ja sadamatel üldse läheb? Praeguse riigipoliitikaga on transiit Eesti jaoks minevik. Ka Paldiski ja teised sadamad ootavad paremaid aegu.

Kui see oleks teie teha, siis kui suureks te toimetulekutoetuse piiri tõstaks, kas ikka 1000 krooni või alla 100 euroga tuleb tänapäeval toime?

Tõstaksin ka miljoni peale, aga tuleb olla realist. Kui meil on ettevõtlus ja töökohad, siis saame maksudest üleval pidada ka nõrgemaid meie ühiskonnas, laenutaskusse ma ei roniks ja sooviksin, et riik toimiks oma võimete piiril, mitte laenude toel. Loodan ja tegutsen selle nimel, et aastaks 2013 oleks riik võimekam ja toimetuleku piir kõrgemal.

Kuidas teie arvates saaks uusi töökohti juurde luua?

Töökohad ei otsi inimest, vaid inimene otsib endale väärikat rakendust. Selleks peab olema motivatsiooni, tahtejõudu ja pühendumist… Näiteks lumetormi ajal ei ilmunud ükski töötu välja, tuletikuga otsitakse taga ka metsa-, põllumajanduse jms oskustöölisi. Meie sotsiaal- ja tööhõive süsteem peab motiveerima inimest aktiivne olema, et mitte ühiskonnast eemalduda.

Kuidas selle Hummeri skandaaliga tegelikult oli, selle pärast pidite vist politseijuhi kohast loobuma, või eksin?

Selle bensulooma roolis ma pole isegi istunud, sõitis minu eelmiselt peadirektorilt „päranduseks saadud” autojuht. Aga selge on see, et kirjutatakse neist, kellest on vaja kirjutada, musta või valget. Noore tippjuhina lõpuks solvusin ajakirjanduse peale ja läksin lihtsalt minema uude maailma … nüüd, rohkem kogenuna ja teadlikuna, kuidas asjad käivad, suhtuksin neisse juba külma rahuga.

Kui pääsete võimule, siis mis on teie prioriteedid ning kas jõuaksite näiteks ka seksuaalvähemustega tegeleda?

Täna on meie probleemiks Eesti rahva vaesustase- töötus, nälgivad lapsed, väikesed pensionid, suurperede toimetulek jms, kui see klaaritud, tegeleme “peo ja pillerkaariga”.

Mida teie arvate Edgar Savisaare pidevast “tümitamisest”?
Tümitajad ei saa kuidagi aru vanasõnast, et “kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks”, ehk kaasaja tõlgenduses “kui oled putinkindel, pane Hodorkovskit”.

Aeg veereb kiiresti ning kohvipausi aeg on läbi, soovin teile kõike paremat ning edu valimistel! Ütelge palun midagi gossip.ee lugejatele lõpetuseks.
Minge kindlasti valima ning kui meeldib mingi erakond, siis hääletage oma lemmiku poolt, mitte “kohustusliku” esinumbri poolt, sest pärast reastatakse nimekiri häälte arvu järgi ümber. Ka üksikkaandidaatides on jõudu, mida rohkem neid Riigikogusse pääseb, seda suurem on nende jõud ja väärtus!