Andrus Kivirähk on andnud eestlastele Ivan Orava, rullnokad ja rehepapluse. Nüüd ka võidusamba uue identiteedi.
Kuidas sul tekkis idee lasta Ivan Oraval surra ja seeläbi teha võidusambast tema haud?
Vaata, Orav oli nii vana, sada aastat täis, ta lihtsalt pidi ära surema. Olin kogu aeg mõelnud, et ma pean mingi mooduse leidma. Oleks groteskne, kui ta oleks näiteks 107 aastat vana, ja ikka elus. Aga ta surm pidi olema tähendusrikas. Kui ma nägin võidusamba kavandit, seda risti, siis sain aru, et see on ideaalne võimalus!
Kui kirjutasid oma legendaarseid raamatuid “Rehepapp” ja “Mees, kes teadis ussisõnu”, kas sa siis tunnetasid, et kirjutad võib-olla tulevast eesti klassikat…?
Miks legendaarseid!?
Noh, sind on ju nimetatud elavaks klassikuks…
Klassik ei saa olla mitte kunagi elav! Klassik tähendab lõpetatust, siis on ta riiulil ja valmis. Vaat Michael Jackson on nüüd klassik. “Rehepapi” ilmumisest saab alles kümme aastat, vara on otsustada, mis on ta koht tulevikus, ja see pole mulle ka üldse oluline. Mul on hea meel, kui mu sõbrad loevad ja neile meeldib, aga see “elav klassik” kõlab lausa ebameeldivalt. “Rahvakirjanik” veel sobib – rahvas loeb, järelikult olen rahvakirjanik.