Jassi Zahharovit (50) teatakse kui karismaatilise häälega baritoni, kes võlub nii teatrilaval kui ka kontsertidel siiruse, soojuse ja mahlaka tämbriga. Samas tuntakse meest kui tõelist džentelmeni, kel alati kolleegide ja sõprade jaoks lahke pilk ja hea sõna.
Augustikuus kõlab Birgitta festivalil Tauno Aintsi kantaat “Aeg armastada”, kus osalete. Milliseid tundeid sellele etteastele mõtlemine tekitab?
Kogu kantaat koorile ja orkestrile esitati juba vabariigi 90. aastapäeva tähistamise käigus, kuid idee teos Birgitta festivali kavasse võtta on väga ilus mõte. Suurepärane Leelo Tungla tekst kõneleb enda eest. Olen tema tekstidele loodud palu ka varem palju laulnud ning Tauno Aints on sümpaatne helilooja ja tark inimene – tänu kõigele sellele olen nõus seda taas laulma. Aeg armastada, aeg olla, aeg ennast ära tunda. See on nagu elu moto, alati on armastus inimese jaoks tähtis, sest ilma armastuseta elu lihtsalt ei ole.
Armastus on väga mitmetahuline. Kõige primitiivsem on mehe ja naise vaheline armastus bioloogilisest aspektist, kuid armastus algab hoopis mujalt. Õige armastus on andmine, eneseohverdamine. Armastuse vormid avalduvad tihti kriisisituatsioonides, kui inimestel on raske, siis ilmneb, kuidas üksteisesse suhtutakse. Siis muutub armastus lakmuspaberiks ja näitab ära tunnete tegeliku olemuse. Teos “Aeg armastada” räägibki sellest, räägib igikestvatest asjadest, teos tervikuna püüab liigutada meie väärtushinnanguid õigesse keskmesse.
Tervisest rääkides – tähtis on ka psüühiline tervis. Millised on loomeinimese tundlikkuse-taluvuse piirid?
Loomeinimesele on väga tähtis perekond, see on tema tagala. Kui perekond on tugev ja harmooniline, on tugevust ka loojal. Perekonnast saabki kõik alguse – kus oled kasvanud, missugused inimesed on sind ümbritsenud. Minu ümber on olnud väga palju armastust. Aga mitte ainult paitegemist ja ümberkaelavõtmist, vaid olen kogenud ka sisimas seda tunnet. Vanasti oli elu raske, elati ju sõda üle. Inimesed ei rääkinud palju, aga räägiti väga hellalt – vahvate ütlemiste ja huumoriga. Nüüd, juba küpses eas tagasi vaadates mõistan ja mulle hakkab alles nagu praegu koitma, mida see kõik tähendas. Ja kõik need asjad on minu sees, olen väga tänulik ja õnnelik. Ka see on armastus.
Mille üle kõige rohkem uhke või õnnelik olete?
Võib-olla selle üle, et ma olen olnud iseenda ja oma lähedaste suhtes jäägitult aus, ei ole midagi peenrahaks vahetanud. Ma oleksin elus jõudnud ilmselt palju kaugemale, kui oleksin läinud üle laipade. Aga ma ei ole seda kunagi teinud ja see suhtumine on kodust kaasa antud. Kõige tähtsam on elus siiski ausus. Mis mul lastele muud öelda kui ainult sõnum “elage ausalt”! Aeg-ajalt meenub mulle etendus “Hüljatud”, kus räägitakse armastusest ja endast kõige andmisest.
Millest unistate?
Tihti ei oska me hinnata seda, mis meil parasjagu olemas, käes on. Mina unistan sellest, mis on minu ümber – et minu lähedased oleksid terved. See on mulle kõige tähtsam. Kõik kohtumised on nagu pärlid kees või mosaiigikillukesed – mida rohkem neid on, seda rohkem inimene sisemiselt rikastub. Suhtlemine on hästi vajalik ja tore.
Refereeritud artikli täisteksti loe Tervis Plussist