“Minu kehakompleksid jäid kooliaega. Mul olid nii suured rinnad, et kehalise tunnis seisid poisid keset jalgpallistaadioni ja hüüdsid: “Jookse, Kirsti!” No oli nõme!” räägib Kirsti Valdstein-Timmer ajakirjale Anne&Stiil.
“Küll ma mõtlesin nendeks jooksutundideks endale haigusi külge…”
“Nüüd olen oma kehaga sõber, kuigi ka minu elus on perioode, kus peegelpilt ei tundu kõige meeldivam – põhjuseks ikka sünnitustega seotud kehamuutused. Õnneks on need ajad jäänud lühikeseks.”
“Olen hakanud oma keha kuulama. See on vastastikune sõprus, sest viimased poolteist aastat on mul lausa superhea enesetunne. Inimene peab end armastama sellisena nagu ta on, ja kui ei suuda, saab tänapäeval õnneks abi ilukirurgiast.”