“Kui elu mõte on elamine, siis pole seda vaja otsida,” arvab Raadio 2 saatejuht Ingrid Peek (32). Aeg-ajalt armastab ta end hoopis mõnuga elumere lainetesse heita, et seal pinnalpüsimist, tasakaaluhoidmist ja edasiliikumist harjutada, kirjutab ajakiri Üks.

Sisukate eetrisolekute vahepeal tegeleb ta järgmisteks saadeteks ettevalmistamise ja muu põnevaga ning kui juhtub olema laineharjal, siis ka eeskujuliku eluviisiga. Kui lained randuvad, kipuvad ideaalid aga elunautimisele alla jääma ja justkui iseenesest teisejärguliseks muutuma…

Esimene laine: tervis
Juhuslik sattumine mõnele Ingridi raadiosaatele naelutab end kuulama nii käsitlevate teemade kui ka saatejuhi ülimeeldiva hääle pärast. Mõneti üllatav, aga nii on see ka eetrivälisel ajal – kui Ingrid oma tegemistest räägib, võiks vabalt silmad kinni panna ja end mõttes mainitud lainetesse heita, kauni hääle vulin kõrvus. Kui see hääl ütleb, et käia võiks ta sõnade, mitte tegude järgi, hakkavad fantaasiaveskid ilmselt igaühel omasoodu jahvatama.

«Teoorias tean ju täpselt, kuidas peaks olema, et elus oleks kõik hästi, et ma oleksin õnnelik ja terve ning et mu keha ja vaim oleksid tasakaalus,» ütleb ta. «Reaalsus on aga see, et enamiku ajast röövib töö. Ja kui kisub pingeliseks ning tähtajad hakkavad kattuma, ei suuda ma pühenduda mitmeks tunniks joogale, õues jalutamisele, pikale kosutavale iluunele, tervislike hommiku- ja õhtusöökide meditatiivsele meisterdamisele, sest vahel tuleb nädala jooksul ära teha topelttöö.»

See tähendab, et pingelistel aegadel kujutab naise trenn endast lihtsalt võimalikult palju jala käimist ning ülejäänud aja ta just liiga tervislik pole, pigem vastupidi – istub arvutis või stuudios, turgutab end vahepeal kohvi ja tumeda šokolaadiga ning sööb öö hakul juustuvõileibu. «Õnneks olen jõudnud faasi, kus taban ära, et kui tervis hakkab logisema, ei lase ma end enam täiesti käest. See tähendab, et kui on vaja end putitada, tuleb selleks aega võtta.»

Ingrid ei salga, et õnneks tundub rohkem võimust võtvat elurütm, kus asjad sujuvad süsteemsemalt, liikumist on piisavalt ja menüügi pakatab pigem tervislikkusest kui kõigest muust.

Teine laine: jooga
Aastaid tagasi leitud joogaga on Ingridil märksa soojem suhe. «See on nagu armukeste afäär,» ütleb ta ise. «Kui me kohtume, on kõik väga kirglik – ma andun talle täielikult ja luban olla truu elu lõpuni. Siis lähevad meie teed olude sunnil mõneks ajaks lahku – ma unustan ta või lihtsalt petan teda töö ja ajapuudusega –, ja suhe jääb soiku. Kuni ajani, mil ma taas ta jalge ette abi ja armastuse järele rooman, ning kõik algab uuesti…»

Ingrid räägib oma äratundmistest nii mitmetähenduslikult, et uimasem kuulaja võib ridade vahelt lugemisega mõttes ulpima jäädagi. Terasem nopib sealt aga välja naise unistuse jõuda joogaga suheldes ükskord ka stabiilse kooselu faasi, kuna see lihtsalt sobib talle kõige paremini.

Ingrid harrastab hatha joogat. Ta on proovinud ka ashtangat, aga see olevat temasuguse kulgeja jaoks liiga rahmeldav. «Mulle meeldib jooga puhul selle piisav rahulikkus, et seda saab teha nii omaette kui ka grupis ning et väga oluline on hingamine – pranayama, mis maandab hästi pingeid. Mu elu on üsna intensiivne – enamjagu tööst toimub mõeldes ja suheldes, mistõttu kogunevad pinged pähe. Siis on maandamine oluline – soovitan pranayamat või lihtsalt rahulikku, sügavat, täishingamist tempoka elurütmi ja ajutööga inimestele, sest hingamist reguleerides lõdvestub keha automaatselt. Ja see on mõnus.»

Kui Ingridi tutvus joogaga algas BDG-s avalike suhete alal töötamise ajal, siis tõsisemale suhtele pani ta aluse pärast töökohavahetust 2007. aastal, kui ta viieks kuuks aja mahavõtmise eesmärgil sõpradega Indiasse põrutas. Siis võttis ta asja tõsiselt käsile ja tegeles joogaga kolm kuud ning tundis esimest korda intensiivse praktiseerimise järel ka reaalset muutust.

«Kui muidu käid trennis korra-kaks nädalas ja see mõjub hästi, siis iga päev praktiseerides tunned, kuidas kõik su kehas tõeliselt muutub – võtad kaalust alla, oled painduvam ja rahulikum, samm läheb kergeks ja energiat on palju ning sa tõesti kuuled, mida kehal sulle öelda on. See on hästi-hästi mõnus!»

Kolmas laine: reisimine
Füüsiline jooga on vaid üks aspekt laiast maailmast, millesse sukeldumine kaotab nii mõnedki piirid iseenda ja ümbritseva tajumises ning mõtteviisis. Ingridi jaoks on kõige väärtuslikum tänu sellele tekkinud ja kusagil alateadvuses pesitsev sisemine rahutunne. See aga pole igapäevaselt valdav ega tulene asjaolust, et ta südame sunnil mööda ilma ringi on rännanud või omal ajal tööga seotult paljudel suurilmastaaridel kätt on pidanud hoidma.

Ilmselt on see lihtsalt märk küpsemisest, mil sisemine selgus ja tasakaal üha tihedamalt esile tõusevad. Uudishimu ja mingi kummaline rahutus pole Ingridist aga kuhugi kadunud, need viisid kunagi ka saate «Reisipalavik» sünnini, mida Ingrid vedas ajani, mil ta taas kodumaa tolmu jalge alt pühkis.

Teda ümbritsevatel inimestel – sõpradel, tuttavatel, kolleegidel – on oma teooriad, miks Ingrid tavapärasest sagedamini ja pikemalt Eestist eemal armastab viibida. Arvatakse, et see tuleneb tüdimusest ja väsimusest, soovist millegi eest põgeneda või lihtsalt puhata ja seiklusi otsida. Kaunitar ise arvab, et ilmselt mõjutavad teda ka need komponendid, ehkki ta ei arva, et oleks võimalik enda eest kuhugi mujale põgeneda.

«Ma ei kannata illusiooni all, et välismaal läheb elu hullult heaks. Vahet pole, kus sa oled – sa ise oled endaga alati kaasas ja just nii, nagu sa ise oled ja elad, selline on ka su elu,» ütleb ta kommentaariks ja lisab, et ilmselt on see siiski mingi sisemine rahutus, seiklusisu, elujanu ja eri keskkondade kogemise soov, mis teda magnetina enda poole tõmbab ja mis ilmselt kunagi ei rahuldu.

Kõige pikemalt koges ta seda mullu Austraalias, kus ta enne mainitud India-tretti terve aasta elas. Rohelisele mandrile läks siin suhtekorraldaja ja raadiohäälena nime teinud naine lihtsalt ühe sealse sõbranna välja käidud kutsele järgnenud spontaansest otsusest.

Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast ÜKS