“Peaasi on teada, kuhu tahad välja jõuda,” ütleb Eve Kivi (72) ajakirjale Eesti Naine. “Märke antakse alati – saab minna päikese, tuule, lõhna järgi…” Jutt on marjulkäimisest. Aga mitte ainult.
Metsast rääkides on Eve Kivi hääles eriline õrnus. Peaaegu samasugune, nagu ilmub sinna siis, kui ta räägib oma pojast, lapselastest, maakodust Tuksis. Talle meeldib metsas – marjul ja seenel käia, uidata niisamagi. Väikese tüdrukuna maal tädi juures olles kadus ilmlõpmata terveks päevaks õue pealt ära metsa vahele, nii et tädi pidi ennast halliks muretsema. Sest paljugi mis juhtuda võib, ja vaata kui eksib veel ära! Aga Eve ei eksinud kuhugi. Päike taevas ja puude märgid maa peal juhatasid kodutee alati kätte.
Võib-olla on nii, et kes eksida ei karda, see ei eksigi. See tähendab – ei kaota pead ei paksus metsas ega suurlinnas, ei pudene laiali inimeste ilmas. Mis võib vahel olla hullem kui padrik, teadagi. Inimmetsas juhtub alailma, et hakatakse omaks arvama hoopis võõraid radu. Niisugused teekonnad ei too õnne. Sest need ei vii sihile.
“Isa ütles, et sinul, Eve, saab elus raske olema, sest sa oled naine, aga mõtled nagu mees,” tunnistab Eve. “Võib-olla oli tal õigus. Ma olen alati teadnud, et mina ise vastutan oma sammude eest. Ma olen võimeline otsustama, juhtima, muretsema ise kõik, mida mulle ja mu perele on vaja. Ootus, et keegi teine tuleb ja teeb mu elu korda, on mulle võõras. Kas see on mehelik loomujoon… Võib-olla on. Aga kui naisena panna oma ootused ja lootused mehe peale, siis on see koda küll liivale ehitatud. Sa ei tea ju kunagi, millal võid osutuda viiendaks rattaks vankri all. Ja mis siis alles jääb?”
Väljavõtted värskest raamatust “Ma olen elanud”
Kui ajakirjanikud minu poole pöörduvad, siis tean küsimusi juba ette. Tuntakse huvi minu ilu- ja tervisenippide ning suhte vastu Dean Reediga – kogu lugu. Vahel tundub, et eesti rahvast muu ei huvitagi, kui kes kellega ja kui mitu korda…
***
Meid oli neli last, aga üks suri varakult, nii et üles kasvasime kolmekesi: mina, õde Ingrid ja väikevend Peeter, viis aastat kõigil vahet. Mina olin kõige vanem ja kui ema 40aastaselt leseks jäi, eks mul tuli siis isa koht perekonnas jõudumööda üle võtta. Olla emale toeks ja õele-vennale samuti. Ema ei abiellunud uuesti, kuigi tahtjaid oli. Elas kuni lõpuni meie, oma laste jaoks. Tänu temale sain filmitööd edasi teha ka pärast seda, kui mul 1966. aastal sündis abielust Ants Antsoniga poeg Fred. Ema oli see “kindel linn ja varjupaik”, kelle hoolde võisin lapse jätta, kui tuli tuhandete kilomeetrite taha võtetele lennata.
***
Ausalt öeldes olin üllatunud, et Veljo Käsper mind Kristiine rolli (“Väike reekviem suupillile”) võttis. Esialgu pidi seda osa mängima Viiu Härm, aga Viiu jäi haigeks ja Veljo ütles, et tema näeb Evet selles rollis küll, ainult et peseme tal näo puhtaks ja lõikame küüned maha. Kõigepealt saatiski ta mu kraani alla nägu pesema ja ütles, et ainus “kaunidus”, mis mulle näkku joonistatakse, on päikesekortsud. Ma pidin silmi kissitama, siis lõid silmanurkades kortsud välja, mida meigist heledama tooniga võimendati. Kristiinel pidi olema maainimese päevitus. Isegi mu huulejoont üritati muuta. Miskipärast tahtis Veljo Käsper, et Kristiine suu oleks natuke töllakil. Kulmud pleegitati ära ja mu pikad küüned lõikas Käsper isiklikult kääridega lühikeseks. Kõigele lisaks leiti, et ma olen liiga kõhnuke, aga maatüdrukul peab ikka liha luudel olema. Seepärast võeti üks õhuke villane rätik ja keerutati seda mulle kleidi alla ümber keha, et ma natukenegi toekam välja näeks. Käsper ütles: “Sul ei ole ühtki muud relva oma rolli teha kui o l l a seesama Kristiine, elada tema elu ja mõelda tema mõtteid. Sa oled lihtne talutüdruk, kes teenib oma leiva raske maatööga.”
***
Ulfsakiga seoses meenub lõbus lugu. Režissöör Anatoli Bobrovski oli mingil ajal mures helilooja Schwarzi pärast, kes väitis, et tal on loominguline kriis – ei saanud ega saanud filmile muusikat valmis. “Aga hotelli administraator räägib,” imestas Anatoli, “et Schwarzi juures on hakanud käima noored näitsikud, kohe mitu tükki päevas. No mis sa oskad öelda, ise juba vana mees?! Muidugi ei tule siis loomingust midagi välja, kui neiukestega askeldad…”
Küllap ühtäkki eluvenna maine omandanud Schwarz oma tööga lõpuks ikka toime sai, aga kas ta ka ise teadis, kui paljusid kaunitare võõrustas, ei või öelda. Sest tegelikult käisid piigad muidugi hoopis Lembitul külas. “Ma käskisin neil administraatorile öelda, et lähevad Schwarzi juurde,” naeris Ulfsak tükk aega hiljem.