Kaks aastat tagasi osales Maie Rosmann koos sõbranna Liisa Kulliga saates „Naabrist parem.“ Kahjuks saade neiudele võitu ei toonud, küll aga tegi mitmete kogemuste ja oskute võrra rikkamaks ning tänu saatele avastas Maie oma unistuste elukutse – produtsendiameti.

Praeguseks tudeerib Maie Balti Filmi ja- Meediakooli viimasel kursusel filmiprodutsendiks ning töötab produktsioonifirmas. Maie räägib Gossip.ee-le kuidas tal õnnestus kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist Balti Filmi- ja Meediakooli sisse saada, kuhu konkurents on suur ning eelised on neil, kes omavad antud valdkonnas eelnevat töökogemust. Samuti jutustab Maie oma praegustest õpingutest ning põnevast ja pingelisest tööst.

Kas te olite juba varem mõlenud produtsendiametile või tuli see idee teil alles pärast saates „Naarbrist parem“ osalemist?
Otseseselt produtsendiametile polnud enne saates osalemist mõelnud. Õigupoolest ma ei kujutanudki täpselt ette, mida produtsendiamet hõlmab. Saate alguperioodil olin veendunud, et ega produtsendiamet pole see üks amet, mida inimene peab, et see rohkem võibolla isegi nii hobi korras, aga võtteperioodi arenedes sai selgeks, et see on ikka suurt tööd, aega ja pühendumust nõudev elukutse.

Balti Filmi- ja Meediakoolis saab õppida ka palju muud, miks just produtsent?
Saates sisustasime maja väga väikese eelarvega ning otsisime sponsoreid, kes meid mööbli, ehituse jms juures abistasid. See õnnestus meil hästi kuna leidsime palju häid inimesi ja asutusi, kes meile vastu tulid. Lisaks nõudis kogu ehitamine ja sisustamine head planeerimist ja organiseerimist ning see kõik koos sponsorite leidmisega on ka tähtis osa produtsendiametist. Filmiprodutseerimise valisin just seetõttu, et filmi loomine ja tootmine nõuab põhjalike teadmisi ja ma soovisin omandada võimalikult palju uut. Lisaks on filmil püsiv väärtus ehk tehtud tööst jääb jälg ja mul oli ja on siiani soov aidata arendada Eesti Filmi paremuse suunas ja aidata luua tingimusi kvaliteetsete filmide loomiseks.

Tean, et Balti Filmi- ja Meediakooli on päris raske sisse saada, konkurents on suur ning enamjaolt võetakse sinna eelneva töökogemusega inimesi, kuidas õnnetus teil sinna kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist sisse saada?
Konkurents vabadele kohtadele on tõesti tihe ja ausaltöeldes jäin ootejärjekorda ning tänu koha vabanemisele sain sisse. Mul on siiralt hea meel, et mul see võimalus avanes ja siaani olen oma kohta koolis väga hinnanud.

Olete vist oma kursuse pesamuna, kuidas on läbisaamine kursusekaaslastega? Kas noore ea tõttu juhtub vahel ka nii, et teid ei võtea tõsiselt ja peate end kehtestama?
Olen üks kursuse noorimatest tõesti, kuid läbisaamist kursusekaaslastega see ei mõjuta. Meil on tohutult ühtehoidev ja toetav kursus. Võimalik, et esimesel poolaastal tundsin, et pean end tõestama ja tänu võimalusele kohe esmakursuslasena produtseerida kolmanda kursuse ühe andekama režissööri Andrew Bondi lühifilmi “Vene suurus”, mis on nüüd ka festivalidel auhindu võitnud, aitas teenida lugupidamist ja arendada produtsendile vajalike oskusi kohe alguses.

Tean, et Teil on seal päris palju praktikat ja keerukaid ülesandeid, kuidas olete nendega toime tulnud, mis on olnud seni teie jaoks raskeim?
Õppetöö ise on väga mahukas, eriti kahel esimesel aastal oli ainete hulk suur. Lisaks valmib igal semestril ka film ning kuna produtsente on meie kursusel poole vähem kui režissööre,siis tuleb ette, et semestri jooksul produtseerid kaks või isegi kolm filmi. Kõige rohkem keerukust nõuab enda võrdne jagamine mitme projekti vahel, et ükski projekt ei saaks liiga vähe tähelepanu teise filmi arvelt. Lisaks on eelarved madalad ja kuna soovin võimaldada filmigrupile võimalikult häid tingimusi loomiseks, siis see nõuab teatud ressursse. Seni olen kenasti hakkama saanud, sest õnneks leidub palju häid inimesi, kes meie filme on valmis toetama ja keda kõiki sooviks eriliselt tänada vastutulelikkuse eest.

Praegu olete te viimasel kursusel ning olete juba saanud tööd ka ühes reklaamiagentuuris, rääkige pisut oma tööst?
Hetkel töötan produktsioonifirmas MustFilm, kus peamiselt toodame reklaame. Kevadel filmisime Andrew Bondi lühimängufilmi “Legend vägevast seebist”, mille tegevprodutsendiks olin ning hetkel arendame uusi filmiprojekte, mille hulgas ka Margus Karu populaarsel noorteromaanil “Nullpunkt” põhinevat täispikka mängufilmi.

Minu töö seisneb võtete organiseerimises ja filmimiseks vajalike tingimuste loomises. Tihtipeale juhtub nii, et hommikul tööle asudes tean, et õhtuks on palju tehtud, aga veel ei tea päris täpselt, mis ees ootab. Samas ei pruugi kõik õhtuks valmis saada. Produtsendiametis puudub üheksast viieni tööaeg. Tööpäev võib alata kell kümme õhtul ja lõppeda kell kümme hommikul või siis mõnedel harvadel juhtudel kesta ka ööpäeva.

Teie õpingud on kindlasti suurt pingutust nõudavad ning produtsendiamet on suurt pühendumist nõudev – tihti venivad võttepäevad väga pikale, kuidas tulete toime selle pingega?
Ükskõik kui pingeline ja vahetevahel ka väsitav töö võib olla, siis lõpptulemuse nägemine ekraanilt kiirgab piisavalt positiivsest energiat edasitöötamiseks tagasi. Kuna seda näeb tihtipeale alles mitmeid kuid hiljem, siis väikeste energiasüstina mõjub iganädalane massaaž, mis lõõgastab ja hajutab tekkinud pinged. Väärtuslik on ka pere ja lähedaste ning ka täiesti omaette veedetud aeg hea raamatu, filmi või looduse keskel.

Usun, et osalemist saates „Naabrist parem“ te ei kahatse aga kumba peate te väärtuslikumaks saatest saadud kogemuseks, kas oskust tulevikus oma kodu luua või võimalust näha kõrvalt ühe reality sündi, mis viis teid ka teie praeguse ameti juurde?
Kusjuures ehituskogemust läks kohe koolis vaja, sest kahe esimese filmi puhul pidime filmi keskkonna ehitama paviljoni ja tänu saatest saadud teadmistele ja kontaktidele läks see hõlpsamalt kui võibolla muidu. Seega mõlemad kogemused on kaalukausil võrdsed.