Henrik Normann leiab tuge kirikust, kirjutab ajakiri Naised. Päike paistab Meriväljal asuva vanadekodu akendest sisse, esimene lumi katab maad. Suures saalis kuulavad eakad hallpead vaikides Henrik Normanni (39), kes laulab neile mõtlik-kurblikke laulukesi. Lubatud on ka vitamiini-huumorikokteili, aga see, mida endise munitsipaalpolitsei peaspetsialisti suust ei tule, on nali.
Normann on olnud mõnda aega avalikkuse eest varjus. Ta mõtles oma elu üle järele, käis kirikus ja hakkas tegelema sellega, mida kõige rohkem tahtis – laulmisega.
Soliidne vanaproua tuleb ja kõnetab viisakalt Henrikut: “Te nalja ei teinudki? Me kõik ootasime ikka nalja ka.” Henrik naeratab vanaprouale ja vastab: “No mind ikka kutsuti siia rohkem teile laulma.”
Ei tasu valesti aru saada, Henrik Normann ikka teeb nalja ka, see on tema töö ja see tuleb tal väga hästi välja. Aastalõpu “Edekabeli” saate salvestused juba käivad, muud parodistiprojektid sinna juurde. “Inimesed ei saa aru, et tegelikult tulevad naljad tihti naljameestel läbi pisarate,” lausub Henrik surmtõsiselt.
Henriku arvates on parim enesesse vaatamise viis just usk. “Kõik räägivad, et oi-oi kui paha, mingi šarlatanist Korea onu tuleb nüüd siia meie inimesi lollitama. Mulle ikka meeldib see nali, et kes on maailma kõige usklikum rahvas. Vastus on, et eestlased. Need usuvad ju absoluutselt igasugust paska, mida neile räägitakse. Kirikusse minnakase ainult jõulude ajal, kui keegi tuntud nägu seal lõõritab, ja see on kurb paratamatus.”
Henrik ise suhtub usku väga tõsiselt. “Kuu aega tagasi näiteks käisin kirikus. Korra kuus käin kohe kindlasti. Mulle meeldib minna kirikusse ja lihtsalt kuulata, mida seal räägitakse. Mõtlen seal oma mõttekesi. Vahel harva käin üksinda, aga peamiselt naisega koos.”