“Minu kokkupuude Eesti meditsiiniga on seni piirdunud haigekassamaksu maksmisega, aga minu hiljutine põrkumine Eesti meditsiiniga oli nii masendav, et arstiabi asemel pakuti arstihäbi,” kirjutab teleajakirja Nädal peatoimetaja lehe juhtkirjas.
“Mu tütar murdis poolteist aastat tagasi kelgumäel nii raskelt jalaluu, et see pandi kokku viie poldiga, mis alles nüüd välja opereeriti. Kuus päeva pärast oppi paistetas jalg aga üles, muutus siniseks ja verevalumi piirkonda tekkisid väikesed nahalõhed. Käia sai ainult karkudega. See ehmatas. Viisin ta siis PERHi Mustamäe haigla traumapunkti.
“Miks te siia tulite, kui teil operatsioon oli?” küsis registraator mornilt. “Kuhu ma pean siis minema?” küsis tütar. “Polikliinikusse,” vastas registraator.
No mis teha, kui pole nii kogemustega haige, et teaks täpselt, kuhu paistes valutava jalaga minna. Etteheitvalt ohates võttis registraator vastu 50 krooni visiiditasu ja andis arstliku läbivaatuse paberi. Õde kutsus peagi sisse, vaatas korraks jalga ja ütles, et ta peab arsti kutsuma. Läks natuke üle poole tunni, kui üks vanemas keskeas naisortopeed tütre kabinetti kutsus. Vastuvõtt oli lühike ja hõlmas vaid paari ajaloolist lauset.
“Mis te hüppate ringi nagu linnuke, hakake kõndima lihtsalt”, oli esimene. Aga eks proovige kõndida, kui jala peale ei saa toetada! Ja vaadanud korraks jalga, ütles pärast omaette tigedat pomisemist ka teise lause: “Ärge siia enam kunagi tulge nii tühise asja pärast.” Lõi ukse kinni ja läinud ta oligi.
Ikka mitu tõsist küsimust tekkis. Kas lause “Ärge muretsege, nii võib pärast operatsiooni juhtuda” oleks võtnud arstilt oluliselt rohkem energiat? Kas mõni lisalause, kui kaua valu ja paistetus võivad kesta ja mis saab, kui õmblus rohkem rebeneb, oleks võtnud juba üle mõistuse palju energiat? Kas inimene peab ikka arstina töötama, kui patsiendid juba lõunaks ta meele nii mõruks teevad? Eesti meditsiinis ei ole nii vähe raha, et see oleks õigustus ebaviisakusele. Ebaviisakusele ei olegi õigustust.”