Vähe sellest, et me end nendega võrdleme – arst Aric Sigman´i sõnul mõjutavad piitspeenikesed telestaarid meie aju ja suurendavad sellega riski söömishäirete tekkeks. “See on tervishoiu probleem,” ütleb ta, vahendab Aftonbladet.
Selle üle, kas supersale iluideaal põhjustab noorte hulgas söömishäireid, on palju arutletud. Briti teadlase arvates on side olemas, sest kõhnade naiste pildid põhjustavad ajus neuroloogilisi muutusi, mis omakorda suurendavad söömishäirete tekkimise riski.
“Peenikesed naised, keda televisioonis näidatakse, on tervishoiu probleem ja see vajab kohest reageerimist,” kirjutab doktor Aric Sigman ajalehes Daily Mail.
Louise Högdahl, psühholoog ja Söömishäirete Keskuse juhataja Karolinska haiglas Stockholmis, kommenteerib: “On ilmselge, et maades, kus valitseb sale iluideaal, esineb rohkem söömishäireid. Kuid see ei ole piisav seletus. Alati leidub veel mingi faktor, kas geneetiline, sotsiaalne või suurema haavatatavuse aste.”
Mitmed Aric Sigman´i poolt tehtud uurimused näitavad, et ülisaledate naiste pildid suurendavad selle ajuosa aktiivsust, mis on seotud selliste tunnetega nagu ängistus, õnnetuolemine ja hirmutunne ning seda ka neil naistel, kes suhtuvad oma kehasse positiivselt.
Kõige suuremat ohtu näeb Aric Sigman just telestaarides. “On lihtne süüdistada ekstreemselt saledaid modelle, kes käivad mööda catwalk´i. Kuid see, mis on tüdrukutele kõige ohtlikum, on igapäevased telepildid lastesaadete juhtidest, uudistelugejatest ning talendisaadete kohtunikest, kes absoluutselt ei esinda tavalist naist,” kirjutab ta ajalehes Daily Mail.
Ka Louise Högdahl arvab, et veidi tervem ja erinevam kehaideaal oleks teretulnud. “Ma arvan, et see aitaks. Oma välimusega fikseeritus on ju osa sellest, mis aitab kaasa söömishäiretele. Mida suurem on vahe nähtud piltide ja oma keha vahel, seda rohkem inimene endas pettub.”
Kummaline on asja juures see, et samasugused neuroloogilised muutused ei tekkinud vastavate testide läbiviimisel.
Kuid ka mehi tabavad nii anoreksia kui ka buliimia. “Tavaliselt tabab 10% söömishäireid poisse ja mehi. Kuid ma arvan, et enamust neist me ei tea ja tavaliselt samastatakse seda kui tüdrukute haigust. On väga võimalik, et tervishoiusüsteem pole neist teadlik, sest mehed ei räägi oma probleemidest,” ütleb Louise Högdahl.